Postitas hau » 13. Detsember 2007, 22:39
THERE WILL BE BLOOD
There will be an Oscar for Daniel-Day Lewis. Ma olin selles kindel enne filmi nägemist ja olen veel veendunum peale nägemist. Ja kui ei saa, siis ma ei tea mis Akadeemial viga on. Kui iga parema rollisoorituse kohta räägitakse, et näitleja on kui rolli valatud ja mitte keegi ei oleks paremini teinud, siis parim tõestus selleks on vaieldamatult DD Lewise Daniel Plainview. Ta nägu ja välimus on juba selline, nagu ta oleks päriselt 19. sajandi lõpust pärit. Ja kuidas ta veel räägib.. hindamatu. Juba trailerites iga ta lausutud sõna on kuldaväärt. Ta kannab PT ja Sinclairi dialoogi ette nagu Sam Jackson QT oma. Lewis tegi lihtsalt väga nauditava esituse, et raske on nii ahnet ja õelat inimest pahakspanevalt vaadata. Vahepeal ta otsekohesus ja tõsidus on isegi naljakas. Plainview jättis väga elukogenud mehe mulje. Mis muudab ta näitlemist veel paremaks on fakt, et ta ei ole mingi staar, keda näeb iga päev lehes näed ja kes teeb aastas 3 filmi. Ta teeb filme iga mitme aasta järel ja kui teda uues filmis näeb siis peale selle, et ta on täielikult muutunud selleks tegelaseks, ei võta teda kui näitlejat vaid kui seda kindlat tegelast. Mulle meeldis Plainview isegi rohkem, kui Bogarti Dobbs või Wellesi Kane. Põhiliselt selle pärast, et vanasti lihtsalt näideldi, aga Lewis on täielik metoodik. Ja palju coolim.
PTA on kahes varasemas põhiteoses(Boogie, Magnolia) pidanud taltsutama üle kümne staari korraga, aga nüüd võttis ette ainult ühe näitleja, kes polegi õigupoolest staar. Sisu poolest pole siin palju tegelasi ja mitmeid sisuliine, aga ilmselt Lewis oleks teised oma sooritusega ära söönud, kui üldse olekski olnud mõni suurem täht ta kõrval. Aga filmis on PTA talenti väga palju tunda. Igast küljest profesionaalne film. Ta on Robert Elswitilt nõudnud väga laia ja kulunud pilti. Montaaž ja jutustus ei ole kõige traditsioonilisem. Näiteks alguses vist 15 minutit ei öelda ühtegi sõna. Väga palju pikki võtteid ja laseb tegelastel rahulikult stseeni sulanduda, mitte ei lõika kiirelt ära. Jonny Greenwoodi muusika on väga hea. Ebaharilikke ja mõnusaid instrumente kasutav helirada on väga meeldesööbiv. Kõrvaltegelased täidavad ka oma ülesandeid oodatult hästi.
Stsenaarium mulle filmist nähtu põhjal meeldib. Ei ole selline mingil kindlal lühikesel ajal toimuv vaid on jaotatud mitme kümnendi peale laiali. Hoiab head aeglast tempot. Laseb imbuda. Lõppu ei taha spoilida, aga ma olin üllatunud. Otseselt ei ootanud ma midagi magnolialikku, aga arvustustest jäi mulje nagu midagi grandioosselt suurt tuleks. PTAlik vaikne ent kaval lõpp, natuke ootamatu.
Oscarid ma annaks Danielile, PTAle, filmile, muusikale, montaazile ja kaamerale. Aga kahtlen, et parima filmi Oscari saab, sest see pole Akadeemia maitse.
Ma soovitan seda neile, kellele meeldib traileri põhjal nähtu ehk PTA, DDLewis, tõsine sisu ja suurepärane tehniline teostus ja nt Treasure of Sierra Madre, Citizen Kane. Superkangelasi siin pole, lihtsalt üks ahne ja õel inimene.
Mul on see igatahes selle aasta lemmikfilm ja Plainview läheb läbiaegade lemmik tegelaste sekka. Viimaste aastate parim film.
Lõpetuseks tükike selle aasta parimat dialoogi:
Are you an angry man? Are you envious? Do you get envious? I have a competition in me; I want no one else to succeed. I hate most people. There are times when I I look at people and I see nothing worth liking. I've built up my hatreds over the years little by little. I see the worst in people. I don't need to look past seeing them to get all I need. I want to earn enough money I can get away from everyone. I can't keep doing this on my own, with these... people.