Postitas hau » 26. November 2007, 00:20
Nädalavahetuse saak:
Peckinpahi The Ballad of Cable Hogue ja Pat Garrett and Billy the Kid.
Cable Hogue on lugu kättemaksust/perekonnast/usust, taustaks väheke slapsticki. Aga see pole selles tumedas võtmes nagu Treasure of Sierra Madre. Sarnaneb tõesti Sierra Madrele, kui seal keerleb tegevustik kulla ümber, siis Cable Hogue leiab vett seal, kus seda pole. Õnneks tema katus ei sõida ahnusest ära ja Peckinpah teeb ka õige otsuse jättes selle materjaalse teema tagaplaanile. Põhiline teema on ikkagi mehe usu ümber ja tema suhtest prostituudiga, kellega tal paremad suhted on. Mehe ajaloost veel niipalju, et ta tahab kättemaksta kahele kauboile, kes jätsid ta keset kõrbe ilma vee ja hobuseta. Lõpuks, kui need kaks venda mõne aasta pärast tema talus peatuvad, saab ta oma kättemaksu tehtud ja see kukutab ta hingelt raske kivi. Film on samuti hüvastijätt klassikalistele westernidele ja teretulemast uuele tehnikale. Näide: algustiitrites kasutab Sam väga hästi splitscreeni ja lõpus tutvustab meile uut leiutist: autot. Viimane stseen on väga hea, kus auto sõidab ühele poole ja hobune teisele poole, mõlemad oma teed. Siin filmis oli samuti Sami parim montaazivõte, kus ta läheb üliprofesionaalselt ajas edasi. Ma ei viitsi hetkel ümber seletada.
Pat Garrett ja Billy the Kid on seevastu tõsisem film. Hoolimata skandaalsest suhtest stuudioga ja probleemidest alkoholiga, on see film üks parimaid modernseid westerne. Ülesehituselt jättis sellise poeetilise ja hõljuva mulje. Palju huvitavaid ja klassikalisi stseene, kaasarvatud kuulus parve stseen, mida ma ei viitsi jälle ümber seletada, sest see lõhuks stseeni. Pat Garrett on üks alahinnatumaid ja külmemaid sheriffe. Kuigi kogu filmi vältel ma vaatasin Bob Dylanit kui Bob Dylanit, mitte Aliast, siis ta laulud olid ülihead ja sobisid westerni päris lahedalt.
Kõikides Peckinpahi westernides käib läbi selline motiiv, et tegelased on sunnitud midagi tegema, mida vaataja ja kõrvaltegelased neist ootavad, aga oma iseloomu tõttu on neil see raske ja neil peavad olema mingid motivaatorid. Tsiteerides Dwighti Sin Cityst: "It's time to prove to your friends that you're worth a damn. Sometimes that means dying, sometimes it means killing a whole lot of people. "
3 filmi vaatasin veel, aga kell on liiga palju, et kirjutada midagi. Homme