Postitas IlseV » 27. Mai 2009, 22:21
Le fabuleux destin d'Amélie Poulain ehk maakeeli lihtsalt Amélie armas igas mõttes. Armsalt friigilikud tegelased, kes siiski südamelähedaseks saavad; armsad päikeselised ja soojad värvid, mis lähevad nii hästi kokku Eesti ilusa kevad/suveilmaga; armas Pariis – noh, jah, kui juba mainida Pariisi, siis on kõik ka öeldud; ja mis kõige armsam, oli ju Amélie ise. Igati positiivsust ja päikest täis film eelkõige just karakterite pärast. 8/10
Desu nôto: The Last Name ja L: Change The World.
Mida film edasi, seda nõrgemaks jäi sisu ja üldse, aga Ken'ichi Matsuyama pärast oli vaja triloogia lõpuni näha. Kahele filmile kokku 5/10
Paris - Je t'Aime
Üks omapärasemaid filme, mida tüki aja jooksul näinud. Kokku põimitud vist isegi paarikümnest (?) erinevast lühipildist Pariisis elavatest või sinna sattunud inimeste eludest, millest mõned jäid koheselt meelde aka olid paremad, teised jällegi siis mitte nii köitvad. Coenite töö oli tore, meelde jäid veel miimid ja Eliah Woodi vampiirilugu, mis teeb oma viieminutilise pikkusega silmad ette kõikidele twilighteritele.
Pariis on ilus. 8/10
18|14
Kohaliku kaubamaja elektroonikaosakond paneb vist pillid kotti ja tõmbavad hindadele vee peale ehk lugu sellest, kuidas ostsin filmi 18|14 69 krooni eest ja seda hiljem kodus vaatsin.
Ei tea küll miks, aga kogu mõrvade lugu ei suudetud ilusti välja mängida. Võib-olla oli viga selles, et kõike oli kokku kuhjatud liiga palju, igalt poolt võeti natuke ja kokku saadi lugu, mis valgus laiali ja kus põnevust jäi puudu – natuke verd, segadusetekitamiseks mitu mõrvari-kandidaati ja tegelased, kellest filmi jooksul aru ei saanudki – korraks keskenduti ühele ja järgmisel momendil ekraanilt kadunud. Aga siiski on mul hea meel DVD üle, mis läheb riiulisse teiste kõrvale seisma. Leige meelelahutus. 5/10