Soovide Puu
Ma ei suuda meenutada, millal ma viimati niivõrd amatöörlikku filmi vaatasin, mille halb tase suutis mind ainult välja vihastada. Esimese poole jooksul ma imestasin ja puhta huviga jälgisin, kui sitta dialoogi annab ühel inimesel kirjutada (stsenarist Martin Algus) ja kui mannetut lavastust pakub Elina Pähklimägi, kel selle filmi põhjal puudub ka suurem näitleja kogemus. Filmi suutsin vaadata ainult pikemate pausidega, sest suuremates kogustes häbi ma ei suutnud taluda. Kui see pole Eesti kõige sitem film aastal 2008, siis ma ei tea, mis on. Positiivse küljena võib mainida, et filmi jooksul oli ekraanil ka paar humoorikat väiksemat tegelast. Ma mõistan, mida Pähklimägi Soovide Puuga üritas saavutada, aga kogu kompott on niivõrd tasakaalust väljas, et seda on lihtsalt kurb vaadata. Martin Alguse stsenaariumile ei anna midagi ehitada, seega kogenumaid näitlejaid pole siin mõtet kritiseerida.
Valkoinen Kaupunki
Aku Louhimiehen
Paha Maa oli piisavalt hea film, et mehe töö juurde millalgi tagasi pöörduda, seega tuli kuskilt otsast alustada. Valkoinen Kaupunki on lugu elust enesest ja seda piisavalt ehedal kujul. Näitlejad on head, sealhulgas Neloneni ilmateadustajana töötanud Susanna Anteroinen. Kõrvaltegelastest olid head Jari Pehkoneni "Seppo" (mitte see merisiga

) ja Juha Veijoneni kehastatud mõnusalt peast segi naaber. Janne Virtanen on laiaslaastus usutav ning meeldiv jälgida. Aku Louhimies on asjalik lavastaja, aga pisut "koperdav" kaameratöö häiris mingil määral. Kurb asi on see, et filmil puudub selge lõpp. Ta lihtsalt lõppeb, nagu elust võetud lugu punktist A punkti B ja korras. Muidu ei kahetse, et vaatasin, sest tegemist on siiski korraliku draamaga, teatud puudujääkidele vaatamata.