Vahepeal käis peast läbi mõte, et äkki lükkaks selle topi paar kuukest edasi - piisavalt palju 2012. aasta filme veel nägemata. Aga siis taipasin, et ei ole erilist mõtet. Näiteks neid 2011. aasta linateoseid, mis mu 2012. aasta edetabelisse pääsesid, nägin alles augustis.
Imelik filmiaasta oli. Kui õigesti mäletan, ei vaadanud ühtegi uut enne 2010. aastat tehtud filmi - telekast vast tosin klassikut ja 6-7 vana lemmikut kui filmimuusika mängu kokku panin. Kõik muu pärines aastatest 2010-2012.
Lisaks tulid aastasse sisse kaks väga imelikku auku, kus ei näinud poolteist kuud ühtegi filmi
(kevadel toibusin breakupist ja suvel väike "Into the Wild" elamus). See-eest olid aasta viimased 40 päeva eriti tihedad: koos Pöffiga üle 60 filmi, mis on minu jaoks väga palju. Kuna ma päevikut ei pea

, ei ole päris täpset ettekujutust, kui palju üldse kokku vaatasin (150+?), aga igal juhul on see mu viimaste aastate rekord. Kinokülastustega sama lugu.
Filmivalikus suhteliselt palju Euroopa toodangut (eriti Põhjala ja prantsuskeelsete riikide toodangut) ning dokumentaale
(Bad 25, The Imposter, The Invisible War, Side by Side, The Queen of Versailles, Samsara ja Searching for Sugar Man saavad minu poolt kõik sooja vaatamissoovituse). Vaeslapse rolli jäid Lõuna-Ameerika ja Aasia kino (vaid paar märulit/samuraikat).
Pikka aega arvasin, et 2012 ei olnud kõige parem filmiaasta, aga alles nüüd aastale tagasi mõeldes ja hindeid pannes nägin, et tegelikult oli täitsa tore

Esmases negatiivses muljes olid süüdi filmid, mida spetsiaalselt ootasin ja mis peaaegu kõik suuremal või väiksemal määral pettumuse valmistada suutsid (ainsaks erandis oli "End of Watch").
Nii et jah, kokkuvõttes üllatvalt hea aasta.
Mõned eripreemiad.
Aasta ülehinnatuim film:
Amour - Emmanuelle Riva oli hea, aga tundsin, et see film ei suutnud midagi oma algideele juurde ehitada. Paljud peavad seda laiemale kinopublikule kõige kergemini söödavaks Michael Haneke filmiks, aga minu arust oli see tema kõige tüütum teos. Tavalisest tunduvalt rohkem mõttetuid sisutühje stseene: minutite kaupa tolmuimejaga koristamist, õienuppude lõikamist, kirjade kirjutamist
<- kolm spoilerit. Võtke heaks!
Aasta alahinnatuim film:
Mirror Mirror - loomulikult ei ole tegemist mingi meistriteosega, aga Singhi visuaalne stiil ja erinvate žanrite kokkusulatamine väärib pisut rohkem tählepanu. Samuti üks aasta parimaid komöödiad (neid oli tõesti vähe). Ja minu arust ka ülekaalukalt parimad kostüümid.
Aasta halvim film:
Taken 2: The Tookening ("Safe" ja "Snow White and the Huntsman" tihedalt kannul)
10 parema leidmine oli tegelikult üsna kerge, kuid neid järjekorda panna oli tunduvalt raskem. Ka selle jutu kirjutamise ajal muutsid päris mitmed filmid oma kohta. Vaid esimene ja teine on kindlalt paigas. Lähtusin emotsioonidest - need on filmid, mis panid mind tundma (loe: aasta ainsad filmid, kus korralikult vesistada sai), tagumised kohad pühitsesid kinokunsti, pakkusid mõtteainet või lahutasid meelt.
10. Holy MotorsVisuaalselt lummav, ajule kurnavalt mõjuv linateos. Lisaks aasta parim grimm ja tugevaim näitlejatöö (Denis Lavant). Pooltele sümbolitele ei saanud pihta, aga millegipärast ei tunne, et see kuidagi kinoelamust rikkunud oleks.
9. AvengersÜlekaalukalt aasta lõbusaim kinokülastus (x2). Kodune kordusvaatamine jahutas pisut tundeid, aga ilusad mälestused jäävad...
8. De rouille et d'os (Rust and Bone)Fantastilised eriefektid ja Katy Perry muusika - mulle polegi rohkem vaja

7. LooperTagasi vaadates logises Looper puhtalt ajarännufilmina igast otsast. Minu jaoks kandsid lugu teised suured teemad: armastus, kättemaks ja lunastus. Tehnilisest küljest mitmed põnevad lahendused, näiteks see tõeliselt omanäoline helikujundus.
6. MargaretEhe. Kultuuride, väärtuste ja perekondade põrkumise lugu. Lisaks omamoodi südamlik järelehüüe 9/11 rünnakule.
5. The Perks of Being a WallflowerSelle aasta parim suurekssaamise ja eneseületamise lugu. Heade näitlejatega ülisujuv kulgemine, taustaks ilus muusika.
4. The GreyRahvale reklaamiti välja üsna suvaline "inimene VS metsakutsad" lugu. Aga suutis pakkuda midagi palju enamat.
3. Take ShelterVäga kindlakäeliselt lavastatud linateos, mis jätab samal ajal vaatajale piisavalt ruumi ise järeldusi teha ja omi mõtteid mõlgutada. Eeskujulikud näitlejatööd.
2. End of WatchAyeri oskus vaatajate (või vähemalt minu) emotsioonidega mängida on muljetavaldav. Vaheldumisi rõõm, kurbus ja põnevus. Aga isegi kõige mahedamates kohtades on õhus pidev ohutunne, ka kordusvaatamisel. Viimaste aastate efektseim ekraanipaar.
1. Searching for Sugar ManOlgem ausad, puhtalt "dokumentaalina" väärib see film parimal juhul 5/10 hinnet. Ta mitte ainult ei eira filmi jooksul vaatajatel tekkida võivaid küsimusi, vaid jätab vastuseta ka need, mis iseendale algul püstitas. Aga LUGU on lihtsalt niivõrd liigutav, et sel pole mingit tähtsust - see on on film muusika jõust, harukordsetest inimestest ja sellest kui suur on tegelikult meie väike maailm (või vastupidi). Kes veel näinud pole, nendel ei soovita filmi kohta midagi rohkem uurida, lennake pimesi peale!
Tere tulemast, 2013!