Paar päeva tagasi vaatamist alustades teadsin, et The Sarah Connor Chronicles lõpeb peale teist hooaega ja kuuldavasti pidi olema cliffhanger-y. Selles valdkonnas on natuke kogemusi ja arvasin end olevat kõigeks valmis. Aga nii järsku lõppu ma ei osanud oodata!
Teise hooaja finale andis natuke vastuseid, kuid needki tekitasid kohe uusi küsimusi. Esialgne plaan oli kohe peale sarja viimast osa vaadata 1984.a filmi, aga nüüd pean natuke toibuma.Sarah Connor jättis juba T2's hea mulje, õnneks oli ta tegelane sarjas sama bad-ass, mida tasakaalustas emalik pool. John ei olnud alguses kohe kõige meeldivam, kuid olin valmis, et hooaja edenedes muutub ta täiskasvanulikumaks ja et aegamööda saab näha, kuidas poisist sirgub the kuulus John Connor. Usun, et kui TSCC oleks kauem kestnud, oleks John lõpetanud hoopis teistsugusema tegelasena kui alustas.
Cameron oli hästi arendatud, mitte mingil hetkel ei tekkinud tunnet, et teda saaks usaldada 100%. Derek, Riley ja teised jätsid suhteliselt külmaks. Mind vaikselt häiris, kuidas paljud inimesed-masinad, kes Sarah't ja John'i ümbritsesid, olid tulevikust. Ajas rändamine hakkas vaikselt kaotama oma erilisust ja peaaegu sama oleks saanud öelda terminaatorite kohta. Ning huvitavalt kombel ei läinud mulle tuleviku flashback'id üldse korda, kuigi tegemist postapokalüptilise maailmaga. Oleks võinud ju olla sarja üks kõige huvitavamatest aspektidest.
Vaatamist oleks pidanud alustama kohe peale Terminator filmide nägemist, rumal oli ettevõtmist edasi lükata, sest mitmed detailid olid ära ununenud. Noo näiteks läks mul piinlikult kaua aega enne, kui jõudis kohale, miks pilootosas oli Sarah ja John'i perekonnanimeks just Reese.
Soundtrack oli kohati liigselt BSG-esque, paremini kõlas terminaatorlike meloodiate ajal. Helilooja meenus alles tuttavat viisi kuuldes, ma ei seostanud kohe TSCC'd Bear McCreary'ga. Muidu igati viisakas ulmeseriaal. 
Väga kahju, et korralik lõpp jääbki saabumata.
Aga ikka, sari meeldis.
