Wednesday

[Rasmus]

Wednesday
Wednesday (2022)

Kurikuulsa Addamsite perekonna tütar Wednesday (Jenna Ortega) on jõudnud teismeikka ning saadetakse pärast järjekordset kuritegelikku sekeldust Nevermore'i internaati, kus õpivad teised temasugused "omapärased" noored. Süngete huvidega tütarlaps satub ootamatult seekord ise mõrvaloo keskmesse ning võtab ohjad enda kätte, et müsteerium lahendada, enne kui pahaendeline ettekuulutus tõeks saab.

Loe täielikku tutvustust siit

[Rasmus]

Tore sari, millel puudub see viimane nüanss, et muuta teda millekski tähendusrikkamaks kui lihtsalt üheks toredaks sarjaks. Mis ei tähenda üldse, et seda nüanssi ei võiks järgnevates hooaegades lisanduda. Selles mõttes võrdleks näiteks Buffy esimese hooajaga, mis oli küll hea, aga ei vääriks eraldi teleajaloos mingit mäletamist. Samas kui "Stranger Things" tõestas alates esimesest episoodist, et tegemist on millegi erakordsega. "Wednesday" rekordiliste vaatajanumbrite taga peitub pigem lihtsus, kuna olen juba ise esimese hooaja kaks korda otsast lõpuni läbi vaadanud ja läheb tõesti väga libedalt. Hindan väga, millise lendleva kergusega keskne mõrvamüsteerium lahti rullub – mitte Wednesday enda, vaid vaatajate jaoks. Iga detail lüüakse letti täpselt õigel hetkel, et finaalis poleks vaja liigset seletamist, vaid pusletükid oleksid juba paigas. Vähemalt sama palju hindan, millist poliitilist/sotsiaalset sõnumit "Wednesday" kannab, seejuures midagi kordagi vaatajale peale surumata. Võib-olla pole sõnum isegi õige sõna, vaid pigem üleüldine hoiak, mis taustal kumab.

Mis minu jaoks lahutab "Wednesdayd" täiuslikkusest, on sarja läbiv kergus (või kerglus?). Kui sul on ühes sarjas otse multikast pärismaailma tiritud karikatuurid (Addamsite perekond, eriti onu Chester) ja n-ö pärisinimesed, nagu šerif või tema poeg, on toimuvat vajalikel hetkedel väga raske tõsiselt võtta.

Spoiler :

Näiteks finaalis saab direktor Weems, kahtlemata üks hooaja silmapaistvamaid karaktereid (Gwendoline Christie on selles rollis tõesti suurepärane), üsna lambist surma ja tugevate emotsioonide asemel oskad tunda ainult segadust, kuna kõik selles sarjas on nutikalt fraseeritud nali. Samas on see mõnes mõttes isegi kohane, et seriaal, just nagu Wednesday isegi, ei oska ootamatute tunnetega midagi peale hakata (tõsi, see ei kehti päris alati, kuna Thingi feik-surm ning Enidi ja Wednesday kallistus sarja lõpus on tõeliselt emotsionaalsed hetked).

Ühesõnaga napib esimesel hooajal emotsionaalset kaalu, mis viiks "Wednesday" suurepärasest ajaviitest järgmisele tasemele. Uut hooaega ootan sellegipoolest ning usun, et senise uskumatu edu tuules julgetakse edaspidi suuremaid sisulisi väljakutseid vastu võtta.