Kolmteist põhjust

[JazZ-]

Kolmteist põhjust
13 Reasons Why (2017)

Sarja keskmes on teismeline Clay Jensen (Dylan Minette), kes üritab kolmeteistkümne kasseti abil jõuda mõistmiseni, miks tema klassikaaslane Hannah (Katherine Langford) endalt elu võttis.

Loe täielikku tutvustust siit

[Kadii]

Einoh, täitsa põnev tiinekate sari ju. Mitte-nii-tiinekana natuke raske vaadata, et miks nad kõik nii lollid on, aga samas polegi see sari enam minusugusele mõeldud.

Esimene hooaeg oli täitsa põnev, teine hakkas natuke segaselt ja muutus kaasahaaravaks kuskil seal kaheksanda või üheksanda osa juures.
Teise hooajaga oli nähtavalt laisemaks ka muututud. Esimeses olid ülisuurepärased stseenivahetused, ilus oli vaadata kohe, aga teises olid need kadunud.

[JazZ-]

WELCOME TO YOUR TAPE, KADII.

Olen selle sarja kohta ligikaudu seitse kuud midagi kirjutada üritanud ja võin julgelt öelda, et vähemalt pooled "13 Reasons Why" teema praegusest 300 vaatamisest tulenevad nendest kordadest, kui selle lahti olen klõpsanud, kolmveerand tundi tühja postituse editor'i vahtinud ja siis uuesti kinni vajutanud. Lisaks olen kulutanud lugematuid unetuid öid mõtlemisele, mida ma siia üldse kirjutaks ja sellest korduvast peas leierdamisest tulenevalt kõlab kogu see jutt mu enda jaoks juba nagu mingi kuiv päheõpitud ettekanne uute viljapeksumasinate integreerimise vajalikkusest põllumajandusse, mis on olnud ka üks olulisemaid põhjuseid, miks selle foorumisse postitamine mu jaoks nii suurt vastumeelsust on tekitanud. Kuna minuni jõudnud andmete kohaselt oli Garli siiani nagunii ainus filmiveeblane, kes seda sarja vaadanud oli ja tema pole nähtavasti fv foorumisse enam ammu sattunud, siis rahustasin ennast siiani mõtteeksperimendile "Kui teed postituse, aga kedagi ei koti see, kas siis oli üldse mõtet vaeva näha?" eitava vastuse andmisega. Kui veel mõned kuud tagasi oleks aga mu reaktsioon mõne foorumlase "13 Reasons Why" otsa koperdamisele olnud: "Küll on vahva, et temagi lõpuks praeguse ajastu parimat sarja nägema juhtus!", siis nüüd tekitas Kadii postitus minus lihtsalt meeletu paanika. Miks? Nimelt olen seda sarja erinevates Filmiveebi teemades aeg-ajalt hype'inud maininud ja kui peaksin oma äkilise otsa leidma, siis jääksin ilmselt terveks igavikuks mõne õnnetu võõra toole kolistama, kuna teadmine, et keegi (Kadii) võiks arvata, et sarja teine hooaeg mulle vähimalgi määral sümpaatne oli, ei annaks mulle IIALGI rahu. Nii et kui mu süda peaks ootamatult üles ütlema, siis on see tõenäoliselt 99% ulatuses Kadii ja 1% ulatuses liigse transrasvade tarbimise süü.

Aga olgu, kuna selle sarja hooajad on nagu surma vägised ja Voldemort, siis proovin neid lahus hoida:

ESIMENE HOOAEG - 9/10

See väärib minu silmis nii mitmel põhjusel krediiti, et ma ei ole isegi päris kindel, kuhu esimene ülekanne teha. Esiteks VÄGA hästi struktureeritud lugu - minu jaoks on alati positiivne märk, kui sarja episoode omavahel selgelt eristada suudan ja "üks episood = üks kassett/inimene/põhjus" lähenemine töötas selle tagamiseks ideaalselt ning sellega kaasnev kindel fookus aitas mu muidu kiiresti uitama sattuva tähelepanu kogu aeg koondatuna hoida. Kogu müsteerium oli ka huvitavalt üles ehitatud, kuna sisuliselt olid kõik kaardid vaataja jaoks kogu aeg laual näha ja teada, et igas episoodis pööratakse neist ümber täpselt üks - salajas oli ainult asjaolu, kelle näoga ja kuidas ta Hannah looga haakub. Lisaks on noorteseriaalis ühe teismelise tüdruku enesetapuni viiva teekonna kujutamine väga bold samm, millega on ülimalt lihtne vääratada, aga kui mõned pisemad koperdused välja arvata, mõjus Hannah eluisu järk-järguline kadumine küllalt usutavalt. Jay Asher, kes sarja aluseks olnud raamatu kirjutas, tegi selle jaoks ka üsna põhjaliku eeltöö, nii et Hannah probleemid peaksid vähemalt mingis osas esindama levinumat läbilõiget teismeliste tüdrukute muredest ning seeläbi niivõrd-kuivõrd ehedalt mõjuma. Ei saa öelda, et ma ise neist just väga paljudega samastuda oleks suutnud, aga see lumepalliefekt oli küll hästi üles ehitatud, sest enamus nendest 13 kassetil esitatud põhjusest eraldiseisvana mõjusid sellisena, millele lahmaks käega ja ütleks: "Ah, saa üle!", aga samas oli nende kokku kuhjumisel see another brick in the wall osa täitsa mõistetav. Lisaks meeldis mulle, et Hannaht haua poole aidanud inimesed polnud (enamjaolt) mingid külmaverelised villain'id, vaid tavalised teismelised oma elu ja oma probleemidega, kes lihtsalt ei adunud, et tüdruk ennast neist nii puudutatuna (halb sõnavalik ehk?) võis tunda. Kena nüke oli ka see, et Hannah lugu kuulates oli selge, et keegi ei osanud tema puhul ohumärke õigel ajal ära tabada, sest kõigi põhifookus oli enda elul ja siis vaatajana mõtled, et "Häbi-häbi, oleksid võinud aru saada!", aga samal ajal ei pane ise ühe teise tegelase depressiooni süvenemisele viitavaid märke tähele, sest oled Hannah loosse nii investeeritud. Hea meta! Lisaks võimalik, et see tasand eksisteerib ainult minu peas.

Muidu üsna mälestusväärne sari ning kassetimängijaga ahastuses Clay ja Tony (kes pole üldse nagu päris inimene) oma pideva "What is taking you so long?" tiraadiga peaksid igatahes tagama kindla koha maailma kultuuriajaloos. Respekt ka hea soundtrack'i ja arusaamise eest, et meeste seas on plaatinablondil juuksevärvil viimane aeg comeback'i teha. Märkimist väärib ka fakt, et ma pole telekat vaadates pass-out'imisele kunagi nii lähedal olnud kui Hannah enesetapustseeni ajal. Tulge veel rääkima, kuidas see sari suitsiidi romantiseerib!

Negatiivsemast küljest ei meeldinud mulle aga üldse see ülepingutatud "P***i, kui see nüüd kohtusse läheb!" ja "We need to cover this up!" sahker-mahker, mis raamatumaterjalile eetriaja täis saamise (või võimaliku jätku?) jaoks lisaks sisse oli topitud. Samas oli selle osakaal esimeses hooajas nii väike, et üldpilti sellel eriti rikkuda ei õnnestunud.

TEINE HOOAEG - 2/10

Kuna raamatumaterjal sai esimese hooajaga läbi ja Hannah lugu tegelikult ära jutustatud, olin ma sarja jätku suhtes üsna skeptiline, aga ootasin seda siiski (küll teatava ärevusega). Esimese hooaja lõpp andis põhjust uskuda, et järgmise fookuses võiks olla koolitulistamine ja kuigi see oleks teinud Liberty High'st koolide Midsomeri, oleks see olnud vähemalt eelneva hooaja teemakäsitlusega võrdväärselt julge ja võimaldanud ehk ka sarja pealkirjal õigustatuks jääda. Ma ei ole päris kindel, kas neil polnud seda ideed tegelikult kunagi laual või lõid nad viimase aasta USA koolide kuulirahe valguses araks, aga uut "Klass: Elu pärast" siit kahjuks siiski ei tulnud - oleks igatahes korraliku meediatähelepanu osaliseks saanud, kuna 2. hooaja release langes Santa Fe koolitulistamisega samale päevale. Selle asemel otsustas keegi, et kõige parem viis sarja jätkata on hoopis Hannah haualt mulda edasi kraapida ja sealjuures rõhuda esimese hooaja suurimatele nõrkustele: kohtuasjale, millegi kinni mätsimisele ja sitale melodraamale.


Mina pärast 2. hooaja esimest osa

Nähtavasti tundis sarja produktsioonitiim, et nende missioon on ikkagi teismeliste probleeme lahata ja enesetapu üle trumpamiseks on ainus viis absoluutselt KÕIK tõsisemad juhtumid korraga ette võtta. Mis tähendas, et tegelastel enda isiksuse jaoks väljaspool neile määratud PSA karakterit enam mingit ruumi ei jäänud ja nii muutusid esimese hooaja inimesed täiesti tühjadeks reklaamnägudeks: the narkomaan, the vägistatu, the bi-polaarne, the koolitulistaja-in-the-making, the gei, the teine gei, the kolmas gei... VÄGA raske on kaasa elada kellelegi, kelle kogu isiksuse moodustab fakt, et ta ihkab heroiini. Lisaks ajas mind veidi närvi, et nad just Clay, kes kogu tema tuutorlusajalugu arvestades peaks üsna tark poiss olema, mingite PSA ridade ettekandmise dum-dum'i rolli asetasid. Näited:

Clay: "Hirmus mõelda, et Hannah tegelikult hoor on!"
Justin: "Ma olen väääääga paljude tüdrukute seksinud ja kõik arvavad, et ma olen tegija. Hannah seksis ühe inimesega ja on nüüd kohe hoor? Kas see ei tundu sulle ebaõiglane?"
Clay: "Ju vist!"

***
Clay: "Mis need tüdrukud siis ronivad nende poistega kaasa, kui vägistamist ei taha. Enda süü!"
Sherri: "Oeh, kaasa minemine ei anna poistele õigust neid vägistada."
Clay: "Okei!"

***
Clay: "Maania tundub vahva! Miks ei peaks olema tore rõõmsas tujus olla?"
Skye: "See ei ole lihtsalt tavaline rõõmus tuju - see võib eluohtlik olla, sest ma ei taju siis oma piire."
Clay: "Ahsamait, kohe nii siis."

Lisaks pole mulle kunagi meeldinud sedasorti süžeekäigud, mis vägisi mingi tegelase taustalugu ümber hakkavad kirjutama, kui on selgelt näha, et see konkreetne arendus varasematel hooaegadel veel kellelgi mõttes polnud. Ehk siis Hannah ja Zachi lugu oli loll! Mitte et terve ülejäänud hooaeg ka raskelt esimese väärtust ei devalveeriks! Ma ei taha sellest tegelikult üldse rääkida enam! AGA PEAN, sest kuidas te muidu teada saate, et kogu teise hooaja "müsteerium" oli ka raskelt tüütu ja lahendus nii nõrk, et oleks võinud vabalt olemata olla. Alex oli mu esimese hooaja lemmiktegelane, aga isegi tema juuksed värviti ära. MIS SÕNUMI SEE VAATAJALE SAADAB? Et plaatinablondide juuksed EI peaks tagasi tulema? See puntratants Lord Huroni "The Night We Met" saatel oli ka kõige kohutavam vana rasva seebistamine, mida ma üldse näinud olen. Ja see jõhker stseen Tyleriga viimases episoodis tundus ka nagu katse shock-value poolest midagi Hannah enesetapustseeniga võrdväärset pakkuda.

Spoiler :

Ja koolitulistamisega pussisid nad JÄLLE outi. Kuna Devin Druid on mulle juba "Louder Than Bombsist" sümpaatne, siis on mul nii raske näha seda creeper-villain'it, keda nad Tylerist kasvatada üritavad. Ja võib-olla on see üks põhjuseid, miks nad tulistamisest taganeda otsustasid? Praeguses USA ühiskonnas poleks koolitulistajast positiivse (või vähemalt empaatiat tekitava) kuvandi loomiseks ilmselt kõige parem aeg.

Ja kogu see kohtudraama mõjus Eesti kultuuriruumis väga võõralt - Mustamäel üles kasvanuna on nii raske mõista seda "kool peaks tagama, et õpilasi ei kiusata" jura - KANNA NUGA, kui sa tahad et sind ei kiusataks, mis lumehelbekese-bullshit see institutsiooniline kaitse nüüd olgu? Hannah kummitust ei viitsi ma isegi adresseerida, sest FML FOREVER!

Mõtlesin teha kollaaži sellest, kuidas kõik tegelased 2. hooajas nutavad ja selle jaoks poleks kahjuks pidanud isegi mitut episoodi läbi scroll'ima, aga otsustasin, et olen enda aega selle hooaja peale isegi juba õigustamatult palju kulutanud. Vähemalt näitlejad on head - Jessicat kehastanud Alisha Boe mängis kõik need 192810110 korda, kui ta läbi pisarate oma raskest elust rääkima pidi, suurepäraselt välja.


TL;DR: You either die a hero tugev miniseriaal or you live long enough to see yourself become the villain halb noortedraama.

[Rain]

Jazzi postitus tekitas miskipärast seletamatu huvi selle seriaali vastu. Võinoh, samas... mitte just huvi, vaid pigem mõtte, et kui keegi kirjutab niiiiii pika postituse, siis peab seal olema miskit seda kirjutamise vaeva väärt. Aga igatahes... esimene hooaeg sai ära vaadatud. Pea iga osa pani järgmist osa ootama, enamjaolt seetõttu, et tekkis kaasahaarav huvi teada saada, mis sellest kompotist lõpuks saama hakkab. Lähipäevil asun ka teise hooaja kallale, eks näis, kas tõesti hakkab allamäge minema või mitte.

[JazZ-]

... kui keegi kirjutab niiiiii pika postituse, siis peab seal olema miskit seda kirjutamise vaeva väärt.

Gotcha!

[lostinthemist]

... kui keegi kirjutab niiiiii pika postituse, siis peab seal olema miskit seda kirjutamise vaeva väärt.

Noma ei tea, küsiks sellise julge väite peale, mis hülgemöla sa ajad.

Nagu teate, aasta tegijate alafoorumis on seni eksisteerinud "Aasta Filmiveebi kasutaja." Ma teen ettepaneku lisada veel üks kategooria sinna: "Aasta silmakirjalikuim Filmiveebi kasutaja."

[Rain]

... kui keegi kirjutab niiiiii pika postituse, siis peab seal olema miskit seda kirjutamise vaeva väärt.

Noma ei tea, küsiks sellise julge väite peale, mis hülgemöla sa ajad.

Nagu teate, aasta tegijate alafoorumis on seni eksisteerinud "Aasta Filmiveebi kasutaja." Ma teen ettepaneku lisada veel üks kategooria sinna: "Aasta silmakirjalikuim Filmiveebi kasutaja."

Kuna riivasid mu olematuid tundeid, kutsudes mind silmakirjalikuks, siis teen vastuettepaneku lisada sinna lisaks silmakirjalikuimale FV kasutajale ka "Aasta pirtsutaja".

Fear not, I have a reasonable argument! Jazzi postitusel esines 9943 tähemärki, sinu 12-st näitest olid vaid üks neist ligilähedale eelmainitud postituse tähemärkide arvule, kuid ka see oli 600 tähemärki vähem. Seega, puht hetkeliste faktide põhiliselt väidan mina, Rain, et siiski Jazz on parim nagu alati ning mina pole silmakirjalik.

[lostinthemist]

Mulle täiega meeldib see "Aasta pirtsutaja" tiitel ja võikski täiesti reaalselt selle lisada, aga kardan, et ei trumpa selles aspektis üle teatuid indiviide siin, kelle nimesid ma ei nimeta igaks juhuks.

[JazZ-]

Mulle väga meeldib Raini külmalt kalkuleeriv faktipõhine lähenemine! Staažika andmeanalüütikuna võin lisaks kinnitada, et tulemused on 100%-liselt korrektsed.

Lisaks tahaksin juba varakult anda oma poolthääle "Aasta silmakirjalikuima Filmiveebi kasutaja" kategooria loomisele ja ühtlasi sooviksin aegsasti esitada selle nominendiks lostinthemisti. Mis oleks silmakirjalikum kui pärast "Halastamatu" nägemist öelda: "Võib-olla on nüüd põhjust Filmiveebi jälle üks pikem postitus teha" ja 8 kuud hiljem endiselt kõiki härdaid palveid ignoreerida?

[Rasmus]

Mina sooviksin "Aasta pirtsutaja" tiitlile kandideerida kaebusega, et sõna "silmakirjalik" ülivõrre on hoopis "silmakirjalikem", ja fakt, et isegi JazZ- seda keeleviga ei märganud, on samuti silmakirjalik.

[Rain]

Teise hooaja finaalis WC-s toimunud vahejuhtum tekitas küll minus terveks päevaks vaimse trauma...

[Rasmus]

Kusjuures ma teise hooaja lõpupoole enam ei märganud, et see oleks halb sari. Teise hooaja algust ikka põlastasin, kuna see polnud midagi muud kui esimese hooaja (tervikliku loo!) õõnestamine, ning esimesel hooajal käis pidevalt pinda, kui võlts ja filmilik see maailm, mida üritatakse tohutult realistlikuna serveerida, tegelikult on, kuid teise hooaja lõpp läks väga libedalt ja mulle tõesti meeldis. Väga meeldis, et

Spoiler :

kohtuasi kaotati ja Bryce ei saanudki mingit päris karistust. Ei olegi vaja mingit ilusat lõppu sellele loole, selline olukord peabki valus ja ebaõiglane olema. Karjusin "EI, FUCK!", kui Chloe viimasel hetkel oma testimony't muutis, nii et natuke suutis see sari mulle ikkagi mõjuda.

Ja tohutult meeldis, kuidas see lugu lõpuks Clay omaks tehti. Ma ei ole kindel, kas see sari tegelikult mõjutab kedagi enesetapust hoiduma, aga Clay kannatuste nägemine on kahtlemata selle seriaali mõjusaim aspekt. Viimase osa ajal töinasin mõnusalt, nii matuste kui lõpuballi ajal. KURB NOH!

Ei kujuta ette, kuhu kolmas hooaeg viib, aga olen kindel, et vihkan seda alguses ja lõpuks olen ikkagi paadis. Senikaua üritan Clay kurbusest laule kirjutada vms.