Seniste muljete (ehk esimese kolme osa) põhjal võin julgelt öelda, et tegu väga painava ja rusuva õhustikuga karakterdraamaga, mis võtab üsna karmilt käsile USA fundamentalistid ja kõledat tühermaad, kus tehasehooneid on rohkem kui inimesi.
Whodunit mõrvamüsteerium kulgeb aeglaselt, aga õnneks läbi sujuvate ja loogiliste seoste.
Kuigi esimese kolme osa põhjal tundub, et mõrvalugu on kahe peategelase karakteri kõrval ikka väga lahjaks jäetud. Mitte, et juhtumi järkjärguline areng ei oleks huvitav, aga lihtsalt uurmise pöörded ei ole eriti pingsad. Pingeliseks on aetud aga mõrvaga kokku puutuvad inimesed, mõttelaadid ja elukeskkonnad. Mõrva kui sellise abil tuuaksegi olulisi ja valulike teemasid üles.
Harrelson ja McConaughey on igati sobiv paar. Kui Harresloni Martin on üsna klassikaline problemaatiline mõrvauurija, kes vähkreb oma deemonitega, siis McConaughey Rust on tõsiselt paeluv ja uudne karakter. Seda eelkõige tema üsnagi radikaalsete maailmavaadete poolest. See ei tee teda ennast radikaalseks, aga kõik tema mõtted religiooni ja elu teemal on ikka väga kõledad. Vingelt kirjutatud tegelane.
True Detective ongi pigem kahe mõrvauurija
character study kui reaalne mõrva uurimise lugu. Seda oligi tegelikult oodata. HBO ikkagi.
Meeldib ka väga, et vähemalt esimene hooaeg on intervjuude abil raamitud. See loob pideva ootusärevuse, sest kunagi ei tea mis järgmiseks juhtuda võib. Kuigi praegune areng on olnud igati ootuspärane. Aga see tunnetus on siiski olemas. Seda tekitab ka asjaolu, et raam leiab aset ligi 17 aastat hiljem ning Rusti ja Martini näol on näha, et midagi hullu on vahepeal toimunud. Loodan, et mu ennatlikud ootused saavad ikkagi täidetud.
Eriti freaky on aga raamloo Rust, kelle ilme ja kõnemaneer on ikka väga räme. McConaughey on end viimasel ajal nii vingelt tõestanud ja Rusti roll on nagu kirss juba päris mitmendal maitsval tordil. Mul on tunne, et sarja suur
twist (mis iganes ja millal iganes see ka oleks) ongi otseselt Rustiga seotud, aga kes teab võib olla ka mitte.
3. osa viimased laused Rusti suust kõlasid eriti kahtlaselt. Tundub, et see intervjuu ei ole ainult nende kunagise mõrvaloo pärast korraldatud.
Aga jah, tegevuspaik, sealne eluolu, inimesed, nende veendumused ja mured mõjuvad tuttavlikult, kuid siiski värskendavalt.
True Detective`i kvaliteet on väga särav. Haiglane õhustik oma hallikas-kollakas-roheka visuaali ja range, aga samas ka sujuvalt liugleva operaatoritööga ning aeglased ja mõtlikud ilmed kahe peategelase näol teevad sellest seriaalist vägagi meeleoluka ja mõjusa elamuse.
Miinuspooltest, olgugi et neid on vähe, nii palju, et Harrelsoni tegelase liin on vast see kõige vähem pingelisem. Päris palju on Martini karakteri juures tuttavlike elemente, mis ei ole lihtsalt väga huvitavad. Vahepeal mõjub tema elu üleliigne selgitamine kuidagi väga ebavajalikuna, kuna selles vallas on ekspositsioon juba tehtud. Täiendavad selgitused ei anna eriti palju juurde. See mõjub kohati isegi tahtliku venitamise või koguni laisa arendusena. Plussiks on aga see, et kõik see tuttavlik osa on suurepäraselt näideldud. Nii et nurisemiseks ei olegi väga põhjust.
Algustiitrid on samuti ääretult nauditavad. Vaatan iga episoodi algust nagu väike suurte silmade ja kõrvadega kutsikas:
http://www.youtube.com/watch?v=Xyu_MdKBXic