Must orb

[Rasmus]

Must orb
Orphan Black (2013)

Seaduse ja eluga pahuksis Sarah Manning (Tatiana Maslany) satub tunnistajaks enesetapule, kuid hetk enne saatuslikku intsidenti näeb Sarah enesetapja nägu - tegu oleks justkui tema kaksikõega. Sarah hakkab asja uurima ning satub seda tehes sündmuste keerisesse, mis muutub tõeliseks õudusunenäoks.

Ülevaate lisas: Spellbound

Loe täielikku tutvustust siit

[Spellbound]

Sellist sarja teist praegu ei jookse ja ei meenu, et oleks varem olnudki.

Tatiana Maslany kehastab kokku üle mõistuse palju tegelasi ühe näitleja jaoks, kuid iga tegelane mõjub eraldiseisva inimesena. Ei ole seda "teine soeng ja riietus", vaid iga Maslany kehastatud roll on kapitaalselt teistsugune. Ühel hetkel ei näegi neid enam ühe näitleja poolt mängitud rollidena, vaid kui erinevate näitlejatega, kes on natuke sarnased.

Intriigi punutakse minu jaoks ideaalselt. Mingit seisakut ei toimu. Pinge ja tempo on kogu aeg laes.
Huumor ja eneseteadlik komöödia on igati paigas.
Draamat lendab uksest ja aknast, aga mitte cheesy, vaid eluline ja tõene isegi sellises omamoodi "ulmelises" sarjas.

Ulme on siin pigem raamimaks lugusid nendest tegelastest, kuid on siiski piisavalt äge ja kinky, et tõmmata endale kogu aeg tähelepanu.

USA ja Kanada ühistöö küll, aga sellist Kanada TV maiku siin ei ole.

Tegelased ise on aga maruhead ja kõik on nii oma näoga, et neist võiks eraldi kirjutada, kuigi neid mängib üks näitleja

The many faces of Tatiana Maslany

Spoiler :

[LiveForThis]

Hetkeseisuga suurim lemmik jooksvate seriaalide või just äsja lõpetanud seriaalide hulgas. Täpsemalt öeldes, siis Orphan Black on mu suur armastus koos Hannibali, True Detective`i ja Game of Thrones`iga.

Ulmeseriaale tehakse tegelikult üsna usinalt, Defiance`i piloot oli täitsa mõnus ja kahtlemata vaatan esimesel võimalusel edasi, aga näiteks aja mänglev Continuum on mul üldse alustamata, kuigi huvi selle vastu isegi on.

Hetkel võib mulle ainult tunduda, et ulmelise ja või pigem siis konspiratsiooni/organisatsiooni kallakuga seriaale on nati väheseks jäänud. Tulevad meelde nii Prison Break, Lost kui ka The Event, kuid kõik neid sarnase tooniga seriaalid kippusid minema rasva liigsest konspiratsioonist ning seal visklevatest pingelistest ja ootamatutest sisukäänakutest. Prison Break sinna sohu enam vähem läkski. Lõpuks kadus ka see inimlik puudutus, mis üldiselt esimeses või esimestes hooaegades on alati teravalt tunda.

Neid bigger than life sisuga põnevuseriaale on ikka saatnud inimlik draama ja närvesööv müsteerium, mis võikski olla ja jääda asja tuumaks, mitte ainult mingiks aseaineks nagu praegune Supernatural jõle piinlikult tõestada püüab.

Põhjus, miks ma seda teemat siin heietan peitub praegu teist hooaega nautivas ulmelise kallakuga põnevusseriaalis Orphan Black, mis on võtnud kätte ja kogu selle tuntud ulmelise konspiratsiooni teema muutnud sügavalt inimlikuks draamaks, kus vähemalt senimaani (ja loodetavasti ka mitte tulevikus) ei ole sogane vesi ja selles väänlevad ohtrad sisukäänakud muutunud väsitavaks ja absurdseks. Orphan Blackist saab rääkida kui teaduslikku ulmet segavast põnevusdraamast, mille kõige olulisemad lülid on karakterid ja nende omavahelised suhted, ajalugu ja eluolu ning kuidas see kõik neid mõjutab.

Inimlik draama probleemse minevikuga noorest emast, kes üle kõige püüab oma väikse tütre eest hoolitseda ja pakkuda talle inimväärtuslik keskkond, on miski mida enamikes taolistes seriaalides väga ei näe. Põhjus on ju loogiline. Ei saa ju põnevusseriaali muuta liiga emotsionaalseks draamaks ja liigselt ei tohiks suruda ka armastusele, sest see ei sobi kokku ühe õige ulmelise kallakuga põnevuseriaalile. Vähemalt veel hea mitu aastat tagasi tunduski see seriaalielu niiviisi kulgevat.

Orphan Black on aga saanud üllatavalt populaarseks ainuüksi tänu imetlusväärse näitlejandega noorele naisele Tatiana Maslanyle, kes pea igas osas astub üles kolmes kuni viies erinevas rollis. Täiesti haiglane on vaadata täpselt sama näitlejannat astumas üles täiesti erinevate karakteritena, tihti on need tegelased kõik samas ruumis. Seriaali teemaks on nimelt kloonimine, nii et need, kes pole viitsinud seriaalile pilku peale visata või pole jõudnud veel piloodist edasi liikuda, siis see on hea vihje, et kust kogu see ulmeline kallak seriaalile lisandud ja kuivõrd hulluks kogu see kloonimise teema iga osaga läheb.
Sarja loojad John Fawcett ja Graeme Manson on hakkama saanud tõsiselt pingelise seriaaliga, mis vajutab korraga kõikvõimalikele nuppudele, mis peaksid rahuldama nii ulme-, romantika-, komöödia-, actioni-ja müsteeriumifänne. Orphan Black pakub justkui kõike igale maitsele, või vähemalt püüab pakkuda. Minu arvates ka uskumatult õnnestunutl, vähemalt senimaani

Pea iga pühapäev kui ma vaatan korraga nii Hannibali kui ka Orphan Blacki on just Orphan Black see, mis mu nö. organismi puhastab ja pea selgeks lööb. Hannibal pigem ummistab ja täidab mind seletamatu ängiga. All good things, ofc.


Järgnev lõik võib mõningatele mõjuda spoilerina, aga põhimõtteliselt ei reeda ma sisust mitte midagi ära, vaid kirjeldan ainult ühte episoodi seni viimasest osast:
Viimasena tahaks välja tuua Orphan Blacki 2. hooaja 4. episoodi. Nimelt selle episoodi kulminatsioonis jõuti nii kaugele, et asuti peategelast piinama. Mis mind hämmastas oli aga see kuidas oli kogu stseen kirjutatud. Nimelt oli tohutult pingeliseks kirjutatud ja lavastatud (ja Maslany poolt haigelt pingeliselt näideldud) hirm potentsiaalse piinamise ees. Mitte füüsiline vägivald ise, vaid oht selle osaks langeda oli selles stseenis raputavaks jõuks, mis Maslany näitlejatöö abiga lõi täiesti värskendava tasandi niivõrd kulunud teemale nagu vägivald ja selle rakendamine filmide või seriaalide peakangelastele. Momendil, mil peakangelanna avastab, et tal lihtsalt ei olegi enam pääsu ning teda ootab ees aeglane ja piinarikas surm, laotaksegi sellel hetkel ette kõik see, mida tal on kaotada ja kes teda jääks igatsema. Tähtsad ei ole mitte paanilised põgenemiskatsed või tüüpiline oma eesmärgi nimel füüsilise valu välja kannatamaine, vaid see, mida tegelane kaotab kui teda nüüd julmalt piinatakse ja tapetakse. Reaalne oht, et sulle tekitatakse võigast valu, mis päädib surmaga ning mõistmine, et sa ei näegi enam neid, keda armastab ja tahad kaitsta.

Selles kõiges on midagi kohutavalt ilusat. Ja eriti just vägivalla inimliku/realistliku käsitluse suhtes. Ja ma võin ausalt väita, et vähemalt viimasel ajal ei ole mitte ükski ulme või fantaasia kallakuga seriaal suutnud mind niivõrd emotsionaalselt puudutada.

Loomulikult pakub seriaal veel palju huvitavaid ja üsna loomulike teemasid nagu identiteet, kahetsus, lunastus, trauma jne. Täiesti vabalt võib öelda, et kõik Sarah kloonid on tema enda võimalikud elud, mida tal pole õnneks või kahjuks õnnestunud saavutada.

Pilte:

Spoiler :

Sarja peategelane Sarah




Moment 2. hooaja 4. episoodis - pildil Sarah


Ja kõik Sarah kloonid

Orphan Black opening
http://www.youtube.com/watch?v=aBXaRbqzmzc

1. hooaja finaali lõpupala, väga haunting.
http://www.youtube.com/watch?v=KkgI3wIJcYs


Huh, pikk tekst tuli. I regret nothing.

[Spellbound]

Spoiler :

Seeestra!

Helena on nagu mõrvarlik ingel, kes pole nagu päris kohal kogu aeg. Ta on nagu väike laps, kes ei oska korralikult lauas istuda. Maslany powerhouse mitme klooni stseenid on lihtsalt müstilised. Terved dialoogi ja draamastseenid, aga kedagi pole vastu mängimas. Ilmselt on võtetel seal reaalne isik olemas, aga siiski.

[Spellbound]

Uues osas on ei keegi muu kui "Suits" staar Patrick J. Adams. Kahju, et "Suits" pärast 1. hooaega minu jaoks pooleli jäi. Hetkel on juba 3 hooaega valmis ja neljas tulekul.

Spoiler :

[H6umy]

Ka minu lemmik-sari hetkel. Tatiana Maslany on vaimustav, vaatasin seda Nerd HQ panelit neil, ja mingi aeg olin paanikas, et miks näitlejatar, kes Cosmiat mängib, seal pole, haha.
Kui mule sarja soovitati, kartsin, et kõik kloonid on samasugused, sama iseloomuga, ja et üleüldse on sari väga stereotüüpne, kuid õnneks nii see pole, tõsine wow-effekt. Just parajalt põnevust, huumorit, angst-i ja horrorit. Väga meeldib, et nad ei sööda meile ette 'pahasid' ja 'häid' karaktereid, enamik on siiski 'grey', ning lasevad meil ise otsustada, keda toetada, keda mitte. Meeldib ka, et see keskendub inimesele kui isiksusele ('There is only one me').
Alison on lemmiktegelane.