Valged jõulud

[Soprano]

Valged jõulud
White Christmas (2011)

Susin High on privaatkeskkool, mis asub mägedes ühiskonnast eemal ja seal õpivad riigi kõige targemad õpilased. Seitse õpilast ja õpetaja said salapärase ja ähvardava kirja, mille tõttu nad otsustavad jõuluvaheajaks kooli jääda ning uurida, kes selle kirjutas ja miks nad kirja said. Üsna pea võtavad sündmused üsna tõsised pöörded...

Ülevaate lisas: lostinthemist

Loe täielikku tutvustust siit

[lostinthemist]

Ma olen üritanud "White Christmas"isele neli-viis korda kirjutada kommentaari, aga olen kõik need ära kustutanud, sest mitte ükski neist ei suuda praegu väljendada mu kiindumust ja üllatust, kui mindblown ma olen sellest (üle-eilsest saadik juba) ja kui faking hea see on.

Ei leia sõnu, et pikemalt kirjutada, teen seda hiljem, kui olen mõtteid kogunud, seni piirdugem sellega:

<Garli> kirjuta lihtsalt: FUCKIN' A

Postitan vähemalt seniseks mõned pildid.

Spoiler :

Tehke endale teene ja kui pildid äratasid vähemalt huvi, ärge lugege sisututvustust teistelt saitidelt - spoilite enda jaoks päris paljud üllatused ära.

[lostinthemist]

Olgu, uudiste alateemas kirjutasin sellest, aga kuna Kaido tuli ja rikkus kogu lõbu ära, muljetan "White Christmas"ist seekord õiges teemas. Ning pisut põhjalikumalt.

Introspektiivne ja müstilise atmosfääriga seriaal jõuluvaheajaks kooli jäänud õpilastest, kes üritavad välja selgitada neile kurja ja ähvardava sisuga kirja saatnud inimese identiteedi. Põhiline põhjus, miks ma seda jumaldan, on see, et "White Christmas" pakub palju mõtteainet inim- ja käitumispsühholoogia alal. Kaheksa episoodi pole tõesti üsna palju seriaali kohta, aga kogu seriaali vältel pendeldab edasi-tagasi küsimus: "Are monsters born or are they created?" ehk siis lahatakse inimloomuse tumedamaid külgesid, ja samas võtab kenasti kokku mu paar mõtet näiteks sarimõrvaritest, mille kohta olid mul vahepeal omad teooriad olemas. "Are monsters born or are they created?" - see küsimus annabki seriaalile mõnusa psühholoogilise ja filosoofilise väärtuse.

White Christmas"ist on mulle meelde jäänud intrigeerivat psühholoogilist tsitaati, näiteks:

"What interests me is you students. Your faces when alone and the faces you show to others are different."
Või siis teine lemmik:
"If you really hate someone, you don't make it obvious. It's only when you dislike them that you pick fights and swear at them. That's when people know. If you really hate someone, it's done in secret. Not even the one being hated knows."

Minu silmis tabavad need naelapea pihta, eriti kui konteksti arvesse võtta, et Lõuna-Korea keskkoolielu on reaalne põrgu maa peal, kus õpitakse reaalselt ligikaudu 16 tundi päevas, ning Lõuna-Korea kuulub ühe kõrgeima suitsiidimääraga riikide hulka maailmas. Seriaalis kujutatud Susin High on iseseisev privaatkeskkool, kus õpivad 0.01% riigi parimatest õpilastest, kõik muud tegevused peale õppimise on keelatud. Ühiskonnast eemal ja eraldatud keskkool mägedes, mille konstrueerimisel on kasutatud Louvre' mudelit. Pühad on loovutatud (kuid kord aastas lubatakse neile vabadust - kaheksapäevane jõuluvaheaeg) ja vanemad külastavad minimaalselt. Seda võiks kutsuda koguni karistuseks. Susin High'i õpilased kutsuvad seda kolmeaastaseks Alcatraziks. Õpilased peavad selles klaaspüramiidist koolis elama kolm aastat, samal ajal kartes läbikukkumist. Kusjuures, huvitav fakt: mu korea sõbra sõnul eksisteerib selline keskkool päriselt Lõuna-Koreas, kus õpivad vaid 0.01% riigi parimatest õpilastest, kuid mitte nii äärmuslikes tingimustes.

Kui esimese osaga alustate, on vaatamist raske pooleli jätta. Kaljuriidepuud hoiavad uudishimu järgmise episoodi suhtes üleval. Ei taha liiga palju ära öelda, aga esimesed neli episoodi on müstilised (kolmanda episoodi lõpp oli lausa hirmuäratav, et ajas kananaha ihule) ja keskenduvad kirja saatja leidmisele, kuid viiendast episoodist võtab seriaal hoopis teise suuna ja süngema meeleolu. Jäise ja müstilise atmosfääri loomisele aitab kaasa ülivinge OST. Samuti ei saa mainimata jätta tugevat režiid, veenvaid rollisooritusi ja meeldejäävat kaameratööd.

Tegelaskujud, õpilased, on viimistletud ning mõnedki neist teevad seriaali vältel väga suured karakterimuutused. Igaühel on oma taust ja lugu, mida rääkida. Lahatakse erinevaid teemasid. Mu lemmiktegelane oli "Plague" Jo Young Jae, kes jättis alguses üsna tüütu ja tüüpilise koolikiusaja mulje, aga hiljem toimus tema tegelases suur muutus, mis läks nii hinge.

Spoiler :

Viis korda vaadatud, mitu korda sõpradele soovitatud (ja mõnikord näidatud esimest episoodi), kuid kedagi pole seni külmaks jätnud. Tuleval jõuluvaheajal on plaanis uuesti vaadata.

[Dream]

Viis korda vaadatud, mitu korda sõpradele soovitatud (ja mõnikord näidatud esimest episoodi), kuid kedagi pole seni külmaks jätnud.

Vaatasin samuti Losti soovituse peale White Christmas-i ära. Alguses olin veidi skeptiline ja aeglaselt vedu võtmas, aga miski ei lubanud pooleli jätta. Iga osa lõpus tekkis tunne, et on vaja järgmine ära vaadata. Ajapikku elasin karakteritesse sisse ning sellest hetkest läks vaatamine peaaegu maratoniks - uudishimu oli hea katalüsaator.

Mõnus psühholoogiline analüüs, mis jättis mõtteainet ka kuudeks peale seda, kui olin juba sarja vaatamise lõpetanud.

[lostinthemist]

Pole küll päris spoiler ega ütle midagi sisu kohta, aga kogu seriaal on täis selliseid väikseid dialooge/monolooge nagu see siin - võluvalt veetlev ja mõtlemapanev. Ning ma ei suuda imetlemist jätta.

Spoiler :

A: It was when I was 6.
At our preschool concert...
Our class put on a music show.
I was in charge of the cowbell.
All I had to do was shake it on time.
No tone, no rhythm.
Just one shake.
At the end of the 1st verse, then the 2nd verse.

It was nothing compared to the castanets or the tambourine.
That day, the performance...
Performance...
My dad videotaped it.
There were 15 in our class.
I stood out from the group.

I stood like everyone else,
but only my face is different.
You said I was desperate.
That was how I looked then.
Desperate...
It was nothing special.
No one would care if I didn't ring it.
But I was so nervous. I kept looking around.
I was so nervous, my shoulder were so tense.
That's what being disabled is.
It's nothing to anyone else,
but I'm really desperate.

B: So did you ring the cowbell?

A: I don't know. It was so long ago.

Tavaliselt jõulud on alati seotud "Home Alone" või "Die Hard"i vaatamisega. Alates 2012. aasta veebruarist, mil vaatasin "White Christmas"i esimest korda, sai sellest minu isiklik traditsioon vaadata seda jõuluvaheajal. Just mõnikümmend minutit tagasi lõpetasin viimase episoodi vaatamise ja sellega võib mu talvevaheaja ametlikult lõppenuks lugeda. Iga-aastasele vaatamisele jõuluvaheajal ja lisaks kõrvalistel aegadel, oli see nüüd seitsmes kord.

Teate küll seda tunnet, kui soovite minna tagasi aega, mil vaatasite seriaali/filmi esimest korda puhtalt lehelt, teadmata, mis sisu endaga kaasa toob, mis üllatused ja sisupöörded ees ootavad. Kuigi nüüd tean, kuidas sisu areneb, ei väsi ma "White Christmas"i vaatamisest uuesti ja uuesti.