Postitas adare » 26. November 2013, 21:36
Ei jaga seda kubernerivaimustust. Tegu on siiski vöimuahne, julma, empaatiavöimetu ja ennasttäis mehega, kes algsest positsiooni kaotamisest tingitud depressioonist on välja tulnud ja on edasi samasugune halastamatu tyyp nagu ennegi. Pole eneseotsinguid kusagil näha. Eelmises osas juba arvasin, et perekonna leidmine muudab ta inimlikumaks, aga ei, inimloomus ei muutu.
Köndijad tunduvad palju normaalsemad, nad tapavad ja söövad seetöttu, et on nälg, aga kuberner läheb kasvöi yle söprade laipade, et saada taas juhiks. Kaaslaste tapmise öigustamine, et justkui oli vaja seda oma pere kaitsmiseks on absurdne. Mitu köndijate vastu vöitlejat taas vähem ei tösta kuidagi laagris olevate inimeste turvatunnet. Ja see et, vend reageerib nii rahulikult oma venna tapmisele on stsenaristide apsakas ja väga ebaloomulik. Kuidas nt Daryl oma venna kaotusesse suhtus- nii reageerib inimene oma lähedase kaotusele. Veri on paksem kui vesi, isegi kui iseloomud ja väärtushinnangud on vendadel erinevad.
Ysna vägivaldne ja vastik osa. Seda inimene inimese vastu vägivalda on palju raskem vaadata ja möista kui köndijate tapmist.