Wisegirl kirjutas:Kui vaadata paari päeva jooksul kõik episoodid järjest ära, siis ei saa seda õiget, üle mitme nädala edasi kanduvat tunnet, mis tavaliselt seriaalide vaatamisega kaasneb - see edasi/kaasa mõtlemina.
Kuidas kellelgi, minu harjumuspärane "õige" on järjest vaatamine. Unustasin peale esimese osa nägemist sarja pikaks ajaks ära. Ju siis ei olnud minu jaoks nii kaasahaarav ega tekitanud
must-see tunnet. Kui aga järjest vaadata, sain tavapärasest vähema ajavahemikuga rohkem infot tegelaste kohta. Ja nad osutusid päris toredateks, isegi esialgu halva mulje jätvad tegelased.
Meeldib sarja toon, kuidagi malbe ja mõnus. Üleliia kisa ei tehta, kuid kui olukord vajab tugevaid reaktsioone, siis seda ka näeb. Eelkõige Alex'i puhul. Üldse on tema kirjutamine õnnestunud - tugev naistegelane, kes ei karda teatud hetkedel olla haavatav. Jätab inimliku mulje.

Kinney jättis endast esialgu mitte kõige parema mulje, kuid hooaja lõpuks oli ta üks lemmikute seast.
Alguses kartsin, et Charlie osalus jääb tagasihoidlikuks, sest noh, ta ju nähtamatu ega saa suhelda teiste tegelastega. Õnneks leiti talle tegevust. Kuigi oleks soovinud täpsemalt teada, mis piirid seab kehavälisesse kogemusse pidama jäämine. Charlie sai toetada vastu seina, istuda toolidel, kuid mitte keerata ajalehe lehte. Arvatavasti olen harjunud ulmekatega, kus enamasti saab teadusliku seletuse (
fiction or not) erinevatele olukordadele.
Kui tuleb välja teine hooaeg, jätkan vaatamist. Esimene lõpetati huvitavalt ja loodan, et peategelaste vahel saab kõik korda. Kanadas läheb sarjal hästi, kuid USA's mitte. Kaks viimast osa võeti eetrist maha ning pandi vaatamiseks kanali kodulehele. Loodetavasti ei muuda see Saving Hope'i jätkamist peale teist hooaega väga keeruliseks.