Maratonijooksja

[Ralf]

Maratonijooksja
Marathon Man



William Goldmani samanimelisel romaanil põhinev krimipõnevik räägib ülikooliõpilasest Tom Levy'st (Hoffman), kes tegeleb hobikorras jooksmisega ja unistab maratonist osa võtmisest. Korraga külastab teda vennaraas Doc (Scheider), kes teeskleb, et on rikkurist ärimees, kuid töötab hoopiski valitsuse heaks. Sellega kistakse Tom täiesti ootamatult vandenõusse, mis on seotud endise SS'i väeohvitseri Dr. Christian Szelliga (Olivier) ja puudutab tohutu suurt teemandiröövi.



Täielikku tutvustust loe siit.

[Ralf]

Filmi esimene kolmandik oli väga-väga segane, teisel kolmandikul hakkas juba päris korraliku thrilleri mõõtu välja andma (meenutas kohati Coenite esimest filmi "Blood Simple.") ja viimase kolmandiku ajaks olin filmist juba üsna tüdinud. Lõppkokkuvõttes jäid ikka paljud asjad pisut selgusetuks. John Grishami tüüpi vandenõuvärk ei ole ka minu teetass. Aga kokkuvõttes päris asjalik krimka.

PS. Film ise on arvatavasti tuntud eelkõige kahe üsna jõhkra hammastega seotud stseeni poolest. Kuuldatavasti ei julgenud paljud inimesed pärast filmi nägemist hambaarsti lähedussegi minna.

6/10

[Forzelius]

Mulle tuli filmi ajal, kuidas Ralf rääkis tollest hamba väljatõmbamise stseenist kunagi ammu ja soovitas täis peaga seda filmi peaaegu sama entusiastlikult kui mõni "Hullumeelsust". Meenuski just vahetult enne "Is it safe?" stseeni, mistõttu jäin täiega ootama, et kui see tõesti nii vinge on, kui mainiti, siis peaks päris võigas vaatepilt olema ja see on vist üks elemente, mille poolest see film üldse kuulus on. Tuhkagi. Ma mõtlesin, et näeb suures plaanis hambasse puurimist, aga polnud mitte midagi ju, kõik oli kinni kaetud. Vaadates Schlesingeri varasemaid julgustükke, ootasin sellest stseenist enamat. Võib-olla just sellepärast, et see oli mulle nii suureks haibitud.
See oli aga filmi suurim pettumus. Jäin tavapäraselt draamasid lavastava mehe trillerikatsetusega (mis oli talle muide esimene) vägagi rahule. Olivier eks-Natsina oli kuld ja staarmeetodnäitleja Hoffmaniga võis samuti rahule jääda. William Devane meeldib mulle ainult 24's, mujal jätab väga põhukoti mulje.
Ülimalt kõhe stseen, mis mul palli 8 pealt 9-le tõstis. Olivier oli nii võimas lihtsalt: I Know Who You Are. Spoilers obviously. Kogu see moment alates nö poes äratundmisest kuni selle stseeni kulminatsioonini oli väga-väga hea pingekerimine, mida kohtab harva. Braavo! Ja jätkuolukord samuti. Super režii ja opetöö. See stseen on üks instantne lemmik. Midagi selles kriiskavas vanamutis ja kõhedates keelpillides tekitab ülimaid judinaid, mis isegi päevvalges toimuva stseeni õudsamaks kui terve Friday the 13th kaks osa, mida ma näinud olen, muudab. Sorri, Rassu.
9/10