"Elm Streeti luupainaja" on tõesti õudusfilmiklassika ning suudab mind veel korralikult hirmutada, kui seda hilja õhtul üksinda vaatan. On ehmatuskohti, aga hirmutav on ka varjude mäng selles filmis ja heliefektid, nt. Kruegeri küünte hääl.
Film tekitab head ootusärevust, on ka veriseid stseene. Filmi sisu on minu arust küll veidi jabur (tegelaste käitumine vms.), dialoog kohati logiseb, s.t. ei ole usutav, kuid näitlejad mängivad õudusfilmile kohaselt ja film täidab oma peaeesmärki, milleks on hirmutamine. Hea nipp on ka see, et Freddy tegutseb just unenägudes, mul küll magamisega probleeme ei tekkinud pärast filmi vaatamist

, kuid omamoodi mõjus tuntub see siiski. Ilmselt mõjus see kinoskäijaile omal ajal küll. Muidugi Robert Englundi legendaarne kurikael Freddy Krueger on alati meeldejääv ja küllaltki veenev nagu ka lauluke, mida temast lauldi. Kahe kuulmisega automaatselt peas.
Filmi lõpp oli küll veidi omapärane (see viimane ehmatus nagu õudukatel on kombeks), kuid samas küllaltki totter.
Igati hea ja tubli fantaasia-õudusfilm.
7/10!