Ootamatu tühjus

[Forzelius]

Hehe, kaksikud. Nägin teid laivis ka ära. Kas ma eksin, kui ütlen, et see, kes vahekäigupool oli, oli Spellbound ja teine Live? Kuidagi nii arvasin miskipärast. Ma istusin Joltiga teises reas. Raulsi mõtlesin ka otsida, kuid see tundus liiga raske ülesanne, kaksikuid silmata oli kergem ja ma tahtsin teile pärast tere ka öelda, kuid ei jõudnud. Teisest reast lihtsalt hõigata oleks ka liiga matslik olnud. Aga jah, päris cool oli teisest reast vaadata ja mulle küll see lõpp ei meeldinud, see tõi just selles sitas publikus halvad omadused esile. Ma ei saa aru, miks sellist filmi artises ei võinud näidata. Oleks normaalsed inimesed tulnud. Teisest reast siiski väga kõva vaadata (arvatavasti viimast korda kinost).

[Px]

Film oli suurepärane, ei osanud kuskilepoole astudagi peale seda ning mõtted tiirlesid samamoodi nagu kaamera teoses. Pole palju selliseid kinolavastusi, mis suudaksid pähe kinni järada ennast ning sinna ka midagi maha jätta.
Seks valmistas palju nalja, mingi kuradi plekk vasakulpool ekraani ning see lõpu jura häirisid mind tõsiselt.
Mind-blowing siiski.

[LiveForThis]

Hehe, kaksikud. Nägin teid laivis ka ära. Kas ma eksin, kui ütlen, et see, kes vahekäigupool oli, oli Spellbound ja teine Live? Kuidagi nii arvasin miskipärast. Ma istusin Joltiga teises reas. Raulsi mõtlesin ka otsida, kuid see tundus liiga raske ülesanne

Nii et see oli siis hoopis Jolt. Ma olin raudkindel, et Rauls. Kahju, et sind ei näinud muidu, Rauls.
Aga Forza, ma mõtlesin küll kuidagi märku anda, aga samas kartsin vale inimese valikuga täiega puusse panna. Eks sul oli ju mitmekordselt parem meid ära tunda
Pärast läks kiireks. Auto juba Levikas ootas, aga muidu oleks hea meelega tervitanud
Kõige hullem oli see, et poole filmi ajal hakkas mu parem jalg valutama. Midagi krambilaadset oli vist. Ja see oli uskumatult piinav. Ei tahtnud mitte mingi hinna eest jalutama ka minna.

Aga kui nüüd filmi juurde minna, siis sellist kinoelamust ei ole lihtsalt olemas. Kõik, mis silme ette ilmus, oli nagu koomalaadne seisund, mis haarab sind kaasa tühjusesse ja ega sa sealt enam tagasi küll ei tule. Isegi praegu mõtlen Enter the Voidi ülesehituse peale ja taban end tihtipeale vaikselt istumas ja tühjusesse vahtimas. Vägev, vägev teos.
Kaameratöö oli metsik ja film oli juba iseenesest filmikunsti parimate omaduste oma kunstilisel eesmärgil ära kasutamine, mis õnnestus 100%-liselt. Visuaalne meistriteos, kus ka kandev sisu kuskile ei kadunud. Gaspar Noe teab, mida ta teeb ja ta teeb seda kuramuse hästi.

[Spellbound]

Hehe, kaksikud. Nägin teid laivis ka ära. Kas ma eksin, kui ütlen, et see, kes vahekäigupool oli, oli Spellbound ja teine Live? Kuidagi nii arvasin miskipärast. Ma istusin Joltiga teises reas. Raulsi mõtlesin ka otsida, kuid see tundus liiga raske ülesanne, kaksikuid silmata oli kergem ja ma tahtsin teile pärast tere ka öelda, kuid ei jõudnud.

...alati jääb Kuu, mida järgmine nädal kindla sammuga vaatama tõttame

[Hülss]

Ma püüan alati hoida avatud meelt filme vaadates, aga Noé kompromissitu Enter The Void pani mu kannatuse proovile. Irréversible'i puhul oli filmi trumbiks tema ülesehitus ja seekord on selleks filmi kunstiline ning tehniline pool, mis on kergelt öeldes vapustav. Lihtsustatult ütleks ja mitte halvustavalt, et film on 2 ja poole tunnine muusikavideo, vaevu hoomatava muusikaga. See pool poeb küll naha alla, aga sama ei saa ma öelda sisu kohta. Sisu on siin täiesti teisejärguline, mistõttu ka filmis kokkuvõttes pettusin. Erilisi emotsioone ta ei tekitanud, sest tegelased, nende taustalugu (meenutuste vormis) ja kõik muu oli üllatavalt default ning teisejärguline filmi visuaalse külje suhtes. Terve sisu käiakse välja filmi esimesel poolel ja pärast seda vajub ta täiesti ära. Ma ei saa tegelastest kuigi palju hoolida, kui neile erilist tähelepanu ei pöörata. Pärast lugematuid pimestavaid valgussähvatusi ja hüpnotiseerivat kaameratööd, ei omanud lubatud puänt minu jaoks enam erilist tähtsust, sest selle saabudes, misiganes ta ka polnud, oli mul huvi juba kadunud. Saalist ma siiski ei lahkunud, sest pileti eest sai ikkagi raha välja käidud ja jalgsimatk Mustamäele ootas mind niivõiteisiti ees. Filmi vaatasin neljandast reast ja filmi lõpuks oli mu enesetunne midagi iivelduse ja õndsuse vahepealset. Visuaalne külg oli niivõrd hüpnotiseeriv, et ma kas imetlesin ammulisui või nihelesin ebamugavuse tõttu. Kaameratööle ja iste asukohale vaatamata ei imenud siiski film mind endasse. Draama edasiviiv jõud jäi kuhugi õhku tilbendama, mis antud esitluse kaudu ei saanudki kunagi kanda kinnitada. Kuna ta on kompromissitu ja vaevalt Noé'd huvitab kas antud film kellegi meeldib või mitte, ja miks peakski see teda huvitama, kui inimene puhtkunstiliselt end väljendab, endale piiranguid seadmata, siis massitarbimiseks nõutavat tasakaalu siin ei leidu. Enter The Void kas meeldib või mitte, võta või jäta. Isiklikult jään sinna kusagile vahepeale ekslema. Selge see, et kõik ei tee kino kõigile, seega ei saa ta ka kõigile meeldida. Küll aga paneb mind mõtlema, mis oleks filmist saanud, kui ta oleks olnud tubli pool tundi lühem ja visuaalne esitlus ning loo jutustamine, tegelaste arendus rohkem tasakaalus. Filmi teine pool oli ju puhas dialoogi vaba psühhedeelne purilend. Pean väga lugu visuaalsest jutustamisest ja kui tegelane/vaataja võtab sisse vaatleja rolli, aga need ääretult pikad, liialt uimerdavad stseenid ei avaldanud mulle loodetud mõju. Üks asi on selge, Enter The Void on tõsine tripp, film on loodud kinos vaatamiseks ja tehniliselt kui ka kunstiliselt on ta erakordne saavutus. Sisu poole pealt tõmmati mul paraku perse lohku.

Kui nüüd keegi seletaks mulle lahti, mis oli filmi puändiks, siis oleksin tänulik. Ühel hetkel mul lihtsalt kadus igasugune huvi ja jäin ootama millal film läbi saab. Valutav põlv, värelevast pildist esile kutsutud kerge peavalu ja see reklaam seal lõpus, polnud just ka soodustavad tegurid. Kui mul jäi midagi kahe silma vahele, siis andke aga teada, eriti need kes teist korda nägid.

[Soprano]

Kui nüüd keegi seletaks mulle lahti, mis oli filmi puändiks, siis oleksin tänulik.

Oscari elu hakkas otsast peale. Uduselt oli näha tema ema taustal.

[Hülss]

Kui nüüd keegi seletaks mulle lahti, mis oli filmi puändiks, siis oleksin tänulik.

Oscari elu hakkas otsast peale. Uduselt oli näha tema ema taustal.

No näed siis. Tänud.

[Forzelius]

Jep, see on põhipoint. Aga ka, millest kindlasti LvT ja SBound tuttavat tunnet saaksid kogeda:

Et kuna nad olid kaksikud, siis oli ühe elu ilma teiseta täiesti mõttetu. Noe sõnade kohaselt "nagu elu ilma tähtsa jäsemeta". See, et nad kaksikud olid, ei avaldu filmis eriti, seepärast on see üks lahe point, millest hiljem aru saada.

Ja mul on kahju, kui sul jäi tunne, et sisu on teisejärguline, sest nii see mitte mingil juhul ei olnud. Minu arust isegi tähtsam, kui need visuaalid.

[Spellbound]

Nii Soprano kui ka Forza välja toodud mõtted kerkisid filmi ajal ja lõpus pähe ja seetõttu ei kadunudki minu jaoks sisu visuaalide taha ära. Muidugi võib siit mitu mõtet välja lugeda. Omamoodi põrgu ehk omaenda elu nägemine jne.

[Hülss]

Ja mul on kahju, kui sul jäi tunne, et sisu on teisejärguline, sest nii see mitte mingil juhul ei olnud.

Kahju nüüd sellepärast pole vaja tunda, ta ikkagi kõigest film. Ju siis polnud päris minu teetass.

Minu arust isegi tähtsam, kui need visuaalid.

Mil moel see siis avaldus ?

Ei tahaks kõlada liiga otsekohesena, aga minu arvates on see absurdne väide, et filmi sisu omab visuaalidest ja kaameratööst (kuigi mõlemal on siin loo jutustamisel oluline koht) suuremat rolli antud filmis, eriti kui lavastaja toob välja selliseid "vabandusi", et kõik peaksid filmi esimesest kolmest reast vaatama. Ja ega ka see pole kokkusattumus, et film Tokios aset leiab.

[Jolt]

Enter the Void 5/10

Yeah, räägi pikemalt mind huvitav samuti, siiralt. Mõtlesin sellele mingi arvustuse vorpida, kuid vist ei ole enam vaja. Näiliselt kõik teemad on juba kaetud.

Ise ei saa ka kuidagi originaalsem olla, väga võimas tripp oli. Tõesõna pigem kogemus kui film, kuigi üllatavalt selgelt jälgitav naratsioon on olemas. Mulle meeldiski kõige enam, et kogu see tehniline spektaakel oli 100%liselt põhjendatud ja teenis selget eesmärki loo ettekandmisel. Raku tasandilt pilvepiirile kihutav kaamera, seda näiliselt ühe kestva võttena. Pole vist enne näinudki filmi, kus iga kaader ja kogu filmi montaaž on teostatud sellise läbimõeldusega. Motion-capture jõuab ainsana ligilähedale.
Kes luges kokku, mitu põlemistsüklit me läbi tegime?

[JazZ-]

Jeesus olgu tänatud Hülss'i eest, kes on, vähemalt siin foorumis, esimene inimene, kes "Enter the Void'i" juures ka midagi kritiseerida leidis. Nende punktidega, mida Hülss välja tõi, olen ma ka suures osas nõus- täpselt samamoodi jäi lugu iseenesest minu arvates pisut nõrgaks ning tegelased kaugeks.

Siiski saan ma nüüd täiesti aru, miks peab filmi just kinos vaatamas ja miks see eriti kõva laksu just esimestest ridadest annab. Kodus arvutist vaadates ei mõjuks see Windows Media Player fun pooltki nii hüpnotiseerivalt. Jah, kohe kindlasti tõmbas film endasse, koguni nii endasse, et esimese kolmveerandtunniga oli mul juba üsna paha. Igatahes suutis Oscari laip peldikus sellisel üsna lihtsalt aga mõjuval kujul psüühikasse palju tugevamad jäljed jätta, kui suudaks mõni keskklassi õudukas oma meeletu veresaunaga. (Üldse võiks selle stseeni mingisse ära-tarvita-narkootikume kampaaniasse sisse võtta.) Sellegi poolest, nagu juba postituses eespool mainitud sai, jäi lugu kuidagi nõrgaks ja filmi viimane pool kulus filmi esimeses pooles juba väljendatud mõtte kordamisele.
Ma ei tea miks, aga üsna kõvasti ärritas mind koht, kus Linda kuulas telefoni automaatvastaja salvestust, milles Alex ütles, et Oscarit tulistati ja enne kui ta isegi jõudis mainida "ta on vist surnud" oli Lindal juba pill lahti. Lihtsalt reaalsuses selline värk nii kiiresti ei tohiks toimida- kõigepealt tuleb šokk, mis väljendub täieliku tuimusega ja alles seejärel hakkab uudis peas ka tasapidi mingit kuju võtma. Lisaks oli väike Linda üsnagi ärritav tegelane: "Oscar, do you love me? How much do you love me?" Nummi as hell.

Minu jaoks oli see väike kinoreklaami nali suurepärane lõpupüant, mida saigi terve film oodatud. Igatahes ei saa ma aru, kuidas see filmi feelingu nii kohutavalt siis mõnel ära rikkus, kui film kestis pärast seda nagunii kõige rohkem viis sekundit.
Kokkuvõtteks võib öelda, et pärast filmi ei olnud mul ei-suuda-oma-emotsioone-koondada-tunne vaid lihtsalt väga rusutud tunne.

Ja veel, vastukajaks mingis teemas silma hakanud Forza kommentaarile, ei usu ma, et rahvaarv oleks sellest, millises kinos antud film linastus, kuidagi sõltuv olnud. Mina näiteks tulin filmi vaatama seda taevani kiitvate juttude põhjal, mitte sellepärast, et see Plazas linastus.

[hau]

Järele mõeldes muutub lõpp aina paremaks ja paremaks. Nii elujaatav ja rõõmsameelne. Pärast nii pikka ja tõsist trippi oli see sõnaotseses mõttes valgus "tunneli" lõpus.

[Spellbound]

Rõõmsameelsus kumab läbi küll, sest eelnevalt sai põrgu läbi käidud ning vastu tahtmist suruti rusuv tunne peale, mis lõpu puhul justkui haihtus. Elu polegi nii pask, nagu Oscar enne arvas. Pärast surma enda elu pealtvaataja rollis läbi elanud Oscar sai aru, et vaatamata kõigele sitale on elus ka nii palju ilusat, aga see, mis ta lõpus otsustas ja kellena tagasi tuli, oli küll väga suur üllatus.

[Soprano]

Ärge üle ka mõelge.

Üks Noe vastus on hea, mida ta tahab, et vaatajad tunneksid.
- Horny. http://www.youtube.com/watch?v=Mlxl5jHJZv0