Sinihabe
Bluebeard
Feministlike ja julgete ideede poolest tuntuks saanud Catherine Breillat on kõigis oma filmides analüüsinud naiste identiteeti ja seksuaalsust. "Sinihabe" on tema adaptsioon Charles Perrault' muinasjutust, mis räägib mõrvamaiast rikkurist ja tema uudishimulikest kaasadest. Oma lemmikteemat, teismelise tüdruku eneseleidmist käsitleb Breillat seekord üllatavalt delikaatselt (vrdl �Une vraie jeune fille" , � ? ma soeur!").
Kui tavaliselt ollakse harjunud proua Breillat' linateostes kohtuma rajude vaatepiltidega (ülim näide on "Põrgu anatoomias" verist tampooni uuriv alasti pornotäht Rocco Siffredi), siis "Sinihabe" üllatab sellega, et paljast ihu ei näe üldse, kuigi seks ja võim on panevad ka siin jõujooned paika.
"Sinihabe" on taotluslikult visandlik-võltsi stilistika ja mängulaadiga, kuid Breillat' eesmärgid jäävad kohati hägusaks, ennekõike kuna ta ei suuda hoiduda oma kirest muutuda ülearu sadistlikuks. Kindlasti on filmi üks keskseid ideid käsitleda kriitiliselt meeste fantaasiaid laps-naise suhtes.
See klassikalisest maalikunstist inspiratsiooni saanud mõistujutt võib oma ebareaalsuses tunduda erutava Juuditi ja Olovernese loona, või igava ja külma paigaltammuva teleteatrina, kusjuures mõlemad arvamused on täiesti adekvaatsed. Moraal - oma hirmudega silmitsi seista ja igas olukorras endaks jääda - on igatahes sümpaatne.
Film linastub 2009. aasta PÖFFil.
Täielikku tutvustust loe siit.
