Postitas Peterzel » 01. Jaanuar 2011, 19:49
Ma ei saa eriti selle filmi "headusest" aru. Kui filmi tegevus oleks toimunud planeedil X murjanite kuningriigis, siis hindaksin seda ulmekana ja võib-olla leiaksin rohkem positiivseid külgi. Aga praegu on tegevuskohaks maakera ja Iraak ning tahes tahtmata võrdlen filmi reaalse maailmaga. Põhimõtteliselt kannab film endas 2 eesmärki: moraalset -- näidata uues valguses Iraagi okupeerimist USA poolt, andes ühtlasi hävitava hinnangu USA välispoliitilisele käitumisele, ja meelelahutulikku -- pakkuda sõjateemalist põnevusfilmi. Esimene eesmärk on ok -- päevakajaline, julge ja õiglust taotlev. Et täita ka teine eesmärk,peaks see samuti olema esitatud kvaliteetselt. Kuidas on tegelikult ? Kõik sündmused ja tegevus on esitatud väga tugevalt lihtsustatult. Vaeva on nähtud täpselt nii palju, et see liiga odav ei tunduks (USA) teismelistest vaatajatele ehk põhilisele kinokülastajale. Sõjaväe tegemiste näitamisel oli vähe asju, mis mind ei häirinud. Veebel Miller seikles Bagdadis vabalt ringi ja tegi mida tahtis. Tegelikult on need asjad ikka paika pandud,kuhu sõdur peab minema ja mida tegema. Enne ülesannet saadakse ülemustelt juhised ja pärast antakse tegevustest aru. Kontroll on pidev. Teiseks näiteks on see, kuidas iraaklasest tõlk filmi lõpus nagu telepaatisel teel juhitavalt oskas täpselt sõita turuplatsile kuhu jooksid ka Miller ja Al Rawi. See oli ju täiesti sürr, aga kogu filmi mõttes väga oluline koht. Samuti ei saanud aru,milleks oli nii palju ekraanil esile tõstetud filmi sisu mõttes tähtsusetut naisajakirjanikku. Kiidetud on filmi operaatoritööd ja selle koha pealt ma eriti ei vingukski, ainult et enamus tegevust (vähemalt seikluslikke kohti) toimus öösel ja seega tuli seda vaadata hallides värvides, mis jäi küll rohkem meelde kui kaameratöö tugevused.
Et ka veidi positiivsemaid noote atmosfääri lennutada, siis Greg Kinnear silmakirjaliku tippametnikuna oli väga mees omal kohal. Samuti meeldis see siiras otsekohesus, kui Miller Poundstone'ile peaaegu kallale läks, kui see tema tõdede üle irvitas. Ning ka see ruulis, kui Miller ühe kõrgema ohvitseri käest kitlisse sai (märkmiku stseen). Hea, et Millerit ei olnud kujutatud mingi superkangelasena.
Kokkuvõtteks kordaksin eelkommenteerija sõnu, et ei märganud mitte mingisugust põnevust, märulit ega midagi erilist, mida oleks saanud kõrgelt hinnata. Kui seda filmi võrrelda Hurt Locker'iga, siis minu valik oleks kindlalt Hurt Locker. 4/10