Mulle tundusid ka enne filmi Lily Cole'i näojooned lihtsalt liiga ekstreemsed, aga Parnassuse kestel muutus ta märkisväärselt sümpaatsemaks. Siiani pole keegi maininud Garfieldi ja see on kergelt kurjast. Oma tähelepanelikkuse, heasüdamlikkuse, põhjendatud armukadeduse ja ka väikestviisi argusega, mida ületada, oli ta filmi sümpaatseim tegelane. Ilma Antonita olnuks Dr Parnassus vaid üks suur kummaliste tegelaste virrvarr, mida miski koos ei hoia.
Props!Ma arvasin enne filmi nägemist, et Ledgeri vahetamine teiste näitlejate vastu võib Dr Parnassuse isegi huvitavaks muuta, kuid filmis häiris see mind ikka kõvasti. Saan aru küll, et sellise lükketa poleks see film iial valminudki, kuid need rollivahetused tegid kõik liiga ilmseks. Noo jaa, ma saan ju aru küll, et eesmärgiks oligi näidata, et kui mitme näoga on Tony on, kuid siiski. Olnuks väga huvitav näha, kuidas Heath selle lõpu transformatsiooni välja mängib ning palju filmi nauditavusest sõltuski nende lõpuhetkedest. Aga nad valisid sellesse etappi Colin Farrelli ja kõik oli ilmne alates hetkest, mil ta ekraanile ilmus.
Aga ennekõike nõustun IlseV'ga pildilise poole pealt. Oli suisa häirivalt halbu stseene - Tideland oli visuaalses osas küllaltki kammitsetud, nii et selle jätan arvestusest välja -, iga teine Gilliami film mõõtmatult andekam olnud.
Veel korraks meeldivast SPOILER
- mulle oli tohutult sümpaatne et Mr Nick osutus ju tegelikult samaks Kuradiks, kellest loetud juba Faustis/Meister ja Margaritas. Ükski inimestest, kelle hinge ta röövis - vaieldavalt, but not really -, väga ei väärinudki elu. "Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head."