Travolta oli vinge, Washington jäi väga tavaliseks, Tony Scotti välkuvad ja kiirenevad kaadrid on endiselt meelepärased, lugu on iseenesest jällegi tavaline ja sama võib ka lõpu kohta öelda. Kahe peategelase omavaheline dialoog oli nauditavalt kirjutatud. Pakuti nii nalja kui ka korralikku pinget. Eriti meeldisid stseenid kihutavatest politseiüksustest, mis raha metroojaama poole viisid. Põhimõtteliselt Washingtoni ja Travolta film, kus teistele sõnaõigust ei antud. Turtorro oli seekord vähemalt soliidses rollis. Gandolfini oskas õigel ajal õigeid lauseid öelda, mis suutsid ikka korralikult muigama panna. Mitte laginal naerma, aga teate küll. Suu tõuseb naerule, aga häält ei tule
Kõik need rongijaama kitsad ruumid ja hääled mõjusid väga urbanistlikult. Travolta paistis rolli väga nautivat ja andis maksimumi huvitava taustaga röövlile. Kindlasti pole tegu Scotti parima filmiga ja arvan, et see jääb väga tavaliseks kui mõelda mineviku saavutuste peale.