Postitas Hülss » 20. September 2009, 23:02
Keskpärane komöödia, sitt õudukas. Jah, ma olen varem Sam Raimi filmidega tutvust teinud. Film oleks kui suunatud Raimi fännidele ja need kes pole tema 80-90ndate õudukaid siiani näinud, saavad kas meeldiva üllatuse osaliseks või keeravad igavusest pea. Raimi vajas kas vaheldust või "soovis oma juurte juurde naasta". Tagajärg on illusoorselt nostalgiline.
Ta on kindlasti meeldiv vaheldus lugematutele õudukatele, mis võtavad end tõsiselt ja seejuures lasevad endale jalga. Antud žanr on nii alla käinud, et iga kui viimne film, mis end selgelt teistest eristab, puistatakse roosidega üle. Raimi ei naase siiski oma juurte juurde, vaid pakub oma stiili läbi tänapäevase filtri. Mitte, et huumor ja horror ei sobiks kokku, vaid tema stiil jäi sinna teise aega. Ajad on muutunud, samad reeglid enam ei kehti. Ja kui mängu tuleb ka veel CGI, siis selline film enam ei toimi või siis vähemalt ei anna sama effekti. Filmi huumor ja õudus ei ole ka tasakaalus. Huumor andis mulle pigem Scary Movie laadse effekti. Alison Lohman'i näitlemine saadab ka vastakaid sõnumeid. Pealegi on ta rollis üllatavalt kalk. Stsenaarium on default ja lavastus malbe. Hollywood on Raimi viimseni institutsiooneerinud Spider-Man'i filmidega, mida venitatakse nüüd viiendani välja, kui juba kolmas osa oli üks tõeliselt debiilne kompott. Drag Me To Hell on parim, mida võimalik saavutada tänapäeval vanade reeglitega. Ja seda eriti peavoolu kinos. Vähemalt Tarantino on suutnud enam-vähem jääda oma hinge juurde, kuigi ka tema on teataval määral sama protsessi läbinud. Nad kõik on.
Ma ei mõista kust need kiidusõnad selle filmi jaoks võetakse, kui tegemist on millegi nii konkreetse ja läbipaistvaga. Mingit nostalgia väärtust ta ei oma, midagi uut ta lagedale ei too ning sisu on etteaimatav. Mul ei ole midagi sellist tüüpi huumori vastu, sest mul on väga lai huumorimeel, aga need mõned absurdsed kohad ja cheap scare momendid ei päästa seda filmi. Ainuke võimalus, kui keegi tunneb siirat õudust seda filmi vaadates, on kui ta vaatab seda kinos ülekeeratud heliga ja suurel ekraanil. Ja kas see on siis vabandus ? Kas me oleme nii tuimaks läinud, et ainuke viis täiskasvanud inimesel karvad kaelal püsti tõmmata või tal sita lahti ehmatada, on keerata heli kõvaks ja ta meeltele täisrünnak teha ? Ei, ma ei nõustu seda uskuma, mul on antud žanri suhtes veel lootusi.
Kergemat sorti meelelahutus, ei midagi enamat.