Maadleja

Postitas **Peata Ratsanik** » 30. November 2008, 19:13

Maadleja
The Wrestler

Lugu elukutselisest erru läinud maadlejast Randy "Jäär" Robinsonist, kes üritab kinni hoida kustunud karjääri hiilgusest. Selle jaoks tahab ta veel kord astuda võitlusse oma vana rivaaliga. Samal ajal üritab mees parandada suhteid oma tütrega ja luua uusi suhteid striptiisitariga.

Täielikku tutvustust loe siit.

Postitas **Spellbound** » 01. Detsember 2008, 17:56

Homme igatahes vaatama minek ja nähes igal pool kiitvaid arvustusi ootan filmilt palju. Pluss on Mickey Rourke omapärane näitleja ka. Igatahes siiani pole pidanud tema filmides pettuma.

Postitas **LiveForThis** » 01. Detsember 2008, 23:04

Ei tasu ka unustada Darren Aronofskyt ennast.
Film maadlejast ja veel sellise lavastajaga. Seda tahan minagi näha.
Uut Rockyt siit niikuinii ei leia. Hoopis midagi etemat, ma arvan ;-)

Postitas **Forzelius** » 03. Detsember 2008, 16:11

Ei ole mõtet seda Rockyga võrrelda. Aga arvustus:

Nüüd on vast selle aasta üks haibitumaid filme nähtud ja peab ütlema, et jäin ikka väga rahule. Ilmselt ei oska ma sellest nii hästi rääkida kui põlised Aronofsky fanboy'd ja inimesed, kes on tema loominguga rohkem tuttavad, sest see oli esimene Darreni film, mida nägin. Reekviem unelmale ja Allikas on mingil kummalisel põhjusel olnud alati seal, kus mind ei ole. Iseenesest kurb, sest kui ma oleks need enne Maadlejat ära näinud, siis oleks vast märksa rohkem detaile selle filmi vaatamise jooksul märganud ja oleksin ka rohkem nüansse esile suutnud tuua. Arvan, et taoliste filmide puhul on väga tähtis lavastaja repertuaariga enne filmi vaatamist tutvuda.

Filmi esimeses pooles hakkas mulle ja ilmselt ka mõnele teisele vaatajale silma sarnasus Rocky Balboa ja Randy Robinsoni vahel. Karjääri lõppfaas, eluohtlik vigastus mõnel tähtsal organil, perekonnaga puudub lähedus, väike sõprade arv, armastus ala vastu. Nende tüüpmärksõnade abil võiks väita, et tegemist on suhteliselt sarnaste karakteritega ning, et Robert Siegel on nii mõndagi Stallone käsikirjast laenanud. Kes teab, võib-olla miskit ongi Itaalia Täkult üle võetud, kuid üks mis kindel: Rocky ja The Ram on täiesti erinevad rollisooritused, mida ei ole võimalik ühe skaalaga võrrelda. Kui Rocky on meetrid, siis Jäär on kilod; kui Robinson on naelad, siis Balboa on jardid. They just won't mix. Nad on nii erineva olemusega, kui seda üldse olla saabki. Nii, et kui teie seda suurepärast spordidraamat vaatama lähete, siis vaadake Rourke'i sooritust eraldi, mitte ära võrrelge seda Sylvesteri omaga nagu mina seda tegin.

Kui nüüd peategelasest lähemalt kõneleda, siis võin täie kindluse ja julgusega öelda, et Rourke tegi selle aasta parima esituse ja oleks patt talle mitte Oscari nominatsiooni (ärme veel siiski teda Oscarivõitjaks pühitse, mine tea, ehk tuleb kuskilt veel midagi). Kuid nagu arvavad peale minu veel paljud-paljud selle filmi sõbrad, siis on väga kaheldav, kui ta Kuldmehikest ei saaks. Nagu ütles üks kolmest inimesest, kes minu kompaniooni kuulusid selle filmi vaatamise jooksul: Rourke on selle filmi jaoks sündinud. See on see, mille jaoks ta olemas on ning mille poole ta terve elu ekselnud on (lõpp on minu oma). Nii meisterlikult oma tegelasse ära kaduda on ikka üpris raske. Ei tulnud kordagi mõttesse, et oh, see on ju see lahe tüüp, kes Ükskord Mehhikos või Patulinnas mängis. Lihtsalt oli peas mõte, et see on see koht, kuhu mees oma karjääriga välja jõudma pidi.

Tal oli ilmselt kerge seda pakkumist vastu võtta, arvestades, et nooruses oli ta ise maadleja ja püsitas isegi amatöörina rekordi, lüües 12-s järjestikuses matšis oma vastased nokauti. Veel, on aimata, et vigastused, mida näeme erinevate võitluste ajal, on ehtsad. Selle kohta kinnitust ei ole, kuid aiman seda seetõttu, et totaalse ümberkehastumise juured tahetakse tavaliselt oma rolli edasi anda nii autentselt ja perfektselt kui võimalik. Mickey sai ka ühe unikaalse asjaga hakkama: nimelt ei ole ma kunagi varem spordifilmides näinud kangelast, kes ei nõua endale mitte midagi. Ainus asi, mida Randy oma eluga endale tahtis, oli maadlemine. Perekond, sõbrad ja perspektiivikas tulevik peale maadluskarjääri lõppu olid asjad, millest see mees ei hoolinud. Sellega pälvis ta kindlasti suurema kaastunde ja palju kurvemaks tegi see rollisoorituse ka. Veel oli hästi vaeva nähtud, et teha temast võimalikult seda tüüpi sportlane, kellel on parimad päevad möödas. Pikad juuksed sobisid samuti hästi. Kortsud näol ja elust väsinud ilme olid vast meeldejäävaimad temas. Tõeliselt tore on, et otsustati lõpuks ometi ka ühte tõelist rahvakangelast spordiareenil näidata. Mees, kes on ringis sellepärast, et teenida teisi. Võimas rollisooritus lihtsalt ja üks parimad spordirolle, mis üldse kunagi tehtud. Ei ole piisavalt kiidusõnu Mickey kohta ja kui Oscarit ei tule (tagantjärele mõeldes on ta ikka vägagi väärt seda), siis ei ole piisavalt kriitikat Akadeemia suhtes. Jääme pöialt hoidma, sest Mickey oli selle rolli jaoks mõeldud algusest peale, isegi kui stsenarist seda sel ajal veel ei teadnud. Jumal tänatud, et Nic Cage oli härrasmees ja astus kõrvale.

Kui nüüd teistest aspektidest rääkida, siis mulle meeldis, et osati ka veidike komöödiat sisse tuua sellele muidu tumedale ja kurvale filmile. Stseenid lihaleti taga olid muhedad. Endale pakuks ka huvi osta liha sellise mehe käest. (Võrdluseks: kui ma Rimis töötasin, siis seal küll nii sõbralikud tädid ei olnud. Sulle anti lihtsalt küsitud kogus küsitud kaupa kätte ja nii lahku mindigi. Ameerika ikka palju sõbralikum maa). Kogu Robinsoni väljanägemine ja kohmakus mõnede tegevuste juures pakkus samuti muigeid. Vot see oli küll Rocky moodi. Koputamise stseen oli ka koom.

Ülilühikesed stseenid, hea kaamera ning indielik välimus, mis taaskord tõestab, et film seisab Rockyst valgusaastate kaugusel (kui ükski Rocky osadest, siis viimane), olid samuti nauditavad. Peategelase mahajäämine ajast (Nintendo mängimine ning selge vihjamine, et see on vana, siis veel 80. muusika ning elustiil), olid tegurid, mis karakterile veelgi dramaatilisi elemente juurde andsid. Anti selgelt mõista, et tema aeg on läbi ja, et kokku tuleb võtta ennast veel viimaseks lahinguks. Rääkides wrestlingust üleüldse, siis see film näitas väga hästi, kuidas asjad tegelikult käivad, sest ma ei usu, et Aronofsky (või Aronefsky nagu sissejuhataja ütles) on lavastaja, kes oma filme täielikult autentseks ei teeks. Ei ole mingit feiki seal. Kui midagi ongi võlts, siis on see kokkulepe, milliseid võtteid kasutatakse, haavade tekitamine on aga 100% reaalne. Klammerdamine (nibud!), okastraat ja klaas on vaid mõned näited esemetest, millega maadlejad üksteise elu põrguks tegid. Maadlemise skeptikutele sobib see film väga hästi vaatamiseks.

Filmi lõpp oli ka pesuehtne näide sellest, kes the Ram spordiareenil oli. Ta oli üksik ratsanik, kes vastutasuks rahva meelelahutamise eest küsis ainult luba maadelda. Perekond, raha...need kõik ei lugenud mehe jaoks mitte midagi. Tema käib ringis, et teha oma tööd ning, et rahvale head meelt valmistada. Selles mõttes oligi Rourke'i osatäitmine unikaalne, mida siiani kohanud pole. Parim vastupidine näide on näiteks Rocky I lõpp. Viimased 2 minutit sellest filmist olid aga läbi ja lõhki geniaalsed ja panid mõistma, et on hea, kui vahelduseks tehakse ka spordidraama, kus saagast pole juttugi. On vaid üks kurb lugu. Olev Vaher, kaasblogija, võrdles Randy "The Ram" Robinsoni Hillary Swanki tegelasega filmist "Million Dollar Baby". Nüüd järele mõeldes võib see mõte paika pidada küll. Kurb, kurb, kurb film. Ent see eest väga geniaalselt teostatud ning ootan Oscari nominatsioone nii mõneski kategoorias.

P.S. Mind pani mõtlema veel üks asi: maailma silmad ei ole veel näinud spordifilmi, kus sportlase terve karjäär oleks ühe filmi sisse ära mahutatud. Amatöörkarjäär, tee tõusu, tipus olemine, allakäik ja lõpuks meenutused parematest päevadest. Kui keegi suudaks sellise filmi kunagi valmis teha, siis võite arvestada sellega, et näete mind esilinastusel.

9/10

Postitas **LiveForThis** » 04. Detsember 2008, 01:46

Forza, olen su arvustusega täpselt samal lainel. Ütlesid kõik ära, mis öelda tahtsin :))

Küllap leian siiski midagi omalt poolt ka.

Kosmose seansil eile see sissejuhataja päris mitu korda ütles Aronefsky ja Aronefsky. Naljakas oli kuulda. Üldse ta oli kuidagi närviline seal ees. ;-)

Postitas **rauls** » 04. Detsember 2008, 02:36

Super film. Aasta üks parimaid! Usun, et Rourke saab oscari nominatsiooni.

Postitas **eerik** » 14. Detsember 2008, 14:33

10/10

Postitas **Spellbound** » 15. Detsember 2008, 23:20

http://jesterheadscolony.blogspot.com/2 ... stler.html
9/10

Postitas **eerik** » 16. Detsember 2008, 00:17

Hetkel on rottetomatoesis 34 arvustust, kõik positiivsed. Nende uute "At the Movies" kuttidega saan ka täielikult nõustuda. Videoreview on üleval @ http://bventertainment.go.com/tv/buenav ... index.html

Postitas **eerik** » 17. Detsember 2008, 19:36

Veel häid uudiseid:
- Nüüd on rottentomatoesis 44 arvustust, kõik positiivsed (ehk siis 100% fresh hinnang)
- Jõudis ka IMDb toppi, hetkel 235. kohal
- Bruce Springsteeni laul estitati Oscari nominatsiooni kandidaadiks

Ja, et siis esilinastus USA's on alles homme.

Postitas **eerik** » 18. Detsember 2008, 00:21

Ja siit tuleb (esimene?) negatiivse tooniga arvustus:
http://articles.latimes.com/2008/12/17/ ... wrestler17
http://www.latimes.com/entertainment/ne ... 4115.story

Kenneth Turan on ise fake. :ülivihane:

Postitas **rauls** » 21. Detsember 2008, 16:23

Tahaks juba teist korda näha.
9/10

http://www.last.fm/user/kbong · Postitas **kbong** » 21. Detsember 2008, 17:21

Kuule, eerik, palju sulle selle spämmi eest makstakse? OK, oli hea film aga selle aasta parim film? I don't think so, Tim...

Rourke oli muidugi enda rollis väga veenev, ta oskab just selliseid spetsifiilisi tegelaskujusid välja mängida - tema mängitud Chinaski (Barfly) on minujaoks üks armastusväärsemaid karaktereid kinoajaloos ever. Kahju muidugi, et Aronofsky enda annet niimoodi raiskab (Pi ja Requiem for a Dream olid ülikõvad, The Fountain oli aga täispask), sest selle filmiga oleks iga asjalikum filmimeister hakkama saanud, Rourke oleks nkn laeva uppumisest päästnud.

Ei ole vihane millegi peale aga tahan, et Aronofsky mu ajusid uuesti nu**ima hakkaks...

Lihtsalt minu 5 senti. : )

Postitas **hau** » 21. Detsember 2008, 17:42

kbong kirjutas:OK, oli hea film aga selle aasta parim film? I don't think so, Tim...

I do think so, Tim.

kbong kirjutas:Kahju muidugi, et Aronofsky enda annet niimoodi raiskab (Pi ja Requiem for a Dream olid ülikõvad, The Fountain oli aga täispask), sest selle filmiga oleks iga asjalikum filmimeister hakkama saanud, Rourke oleks nkn laeva uppumisest päästnud.

The Fountain oli geniaalne. Ei oleks selles nii kindel, et Rourke oleks selle filmi üksi ära teinud. Üks eeldusi, et ta selle rolli sai oligi see, et ta usaldaks Darrenit ja teeks kõik täpselt nii nagu ta käseb.
Ei sooviks, et keegi teine oleks selle filmi teinud, sest see on pööööfrekt.

Postitas **Jolt** » 21. Detsember 2008, 20:29

Peab Hauga nõustuma. Misiganes finantsieerijate esimene valik Ram'i rolli oli ju Nic Cage. Aronofsky pushimise ja sellega, et Nic oli sedavõrd viisakas chap läkski see roll alles Mickey'le.
Ning Rourke ja Tomei rääkisid mõlemad kuivõrd palju suudab Aronofsky juhendamine ja perfektsuse otsing kedagi lisapingutust tegema panna. Ning seetõttu ongi kõik osatäitmised siin filmis sedavõrd head (võrdluseks, samal põhjusel on ka The Happeningi kõik osatäitmised sedavõrd halvad. Shyamalan'i egotsentrilisus jääb jalgu). Ning The Fountain on tõesti väga hea. Igal järgneval vaatamisel meeldib üha enam. Tahaks juba recut'i näha.

Maadleja

Maadleja

Kes on foorumil