Sosin

[Kaido]

Sosin
Whisper

Max Truemont (Josh Holloway) ja tema pruut Roxanne (Sarah Wayne Callies) soovivad avada väikese söökla, kuid pank ei anna paarile laenu. Nii nad otsustavad vastu võtta viimase tööpakkumise, milleks on kohaliku rikkuri kaheksa aastase poisi, David'i, röövimine ja siis kuritegeliku eluga lõplikult hüvasti jätta. Poiss pole aga nii süütu kui algul paistab. Lõpuks soovib Max, et poleks David'it röövinud, sest rutiinsena näiv inimrööv osutub tunduvalt ohtlikumaks, kui ta algselt arvata oskas.

Ülevaate kirjutanud: Hülss

Täielikku tutvustust loe siit.

[Hülss]

Sellele filmile peab lähenema pisut teise nurga alt. Whisper on õudusfilm, aga vaadata tuleks teda kui komöödiat, sest hirmu ta vaatajasse ei sisenda. Filmi idee on iseenesest päris humoorikas. Võtke The Omen ja siis segage sinna hulka kamp amatööre, kes otsustavad Damien'i, siin filmis David, ära röövida. David ei tunne hirmu, sest ta on põrgusigitis, aga ta tekitab hirmu enda röövijates. Ükshaaval hakkavad jõugu liikmed ära vajuma, kuid samal ajal vajub ära ka vaataja, sest õudusfilmina ta ei toimi. Sel põhjusel on targem läheneda Whisperile kui komöödiale või teisisõnu läbi David'i silmade. Davidil on nimelt lõbus ja ta ei tahagi koju minna, sest oma röövijate ajude kallal mängida on tunduvalt huvitavam kui oma kodus mänguasjade või surnud varestega. Whisper on nagu saatanlik versioon Üksinda Kodus't, kuid siin filmis läheb kurjategijatel tunduvalt halvemini.

Positiivseid külgi on Whisperil samuti. Värvilahendused paitavad silmi, mis meenutas mulle nt. Wind Chill'i. Vince'i surm jäätunud järve peal oli filmi üks õnnestunumaid kohti, kuid kõik muu on kahjuks keskpärane. Negatiivsed küljed trumpavad üle positiivsed, kuid ühekordset vaatamist Whisper kannatab. Stsenaarium on laisa sulerüütli kirjutatud või on ta lihtsalt veel algaja, ei tea, ei huvita. Selliseid õudukaid on jalaga segada ja nad kõik vajuvad unustuse hõlma, sest eeltöö on tegemata. See, et karakterid poisi käitumises midagi ei kahtlusta on jahmatama panev. Kogu krempel on ebausutav, sest tegelased on nõrgad ja seetõttu ei saa siin keegi oma näitlemisega hiilata. Liiva peale ei maksa ju maja ehitada.

Muusikavalik on päris hea ja neegrist detektiivi tegelane on meeldiv, kuid samas ma otsin neid häid külgi peaaegu tikutulega. Midagi muud positiivset on raske leida, sest röövija ja röövitu vaheline vägikaika vedu on igav. Röövijate puhul on tegemist idiootide, mitte professionaalidega. Arvesse peab muidugi võtma Davidi manipulatsiooni oskused, kuid sellega on ennast raske välja vabandada. Filmi lõpp heastab selle mõnevõrra, kuid ma ei pea läbi paksu peerupilve kobama, et lõpus korraks värsket õhku tunda. Pinget pakuvad terve filmi jooksul ainult Davidi kontrolli all olevad kohalikud hundid. Väike poiss David oli samuti üheks plussiks, kuid tal oli nii häid kui halbu momente. Suures osas oli filmi koomiline tekst tema õlgadel ja kokkuvõttes sai poiss palju paremini hakkama, kui see, kes mängis Damieni The Omeni uusversioonis. Filmi koomiline pool ei ole teadlikult saavutatud, nagu seda oli ka Wicker Man'i puhul, sest õudusfilmid peavad tekitama vaatajas õudust, mitte meid naerma ajama. Seda öeldes, ei mõtle ma, et õudukates üldse nalja ei peaks saama. Nii hull lugu siiski pole kui Wicker Man'is, sest lõpulahendus on midagi teistsugust ja selle eest võib olla tänulik. Rohkem kui viit punkti ta sellegipoolest välja ei venita.

Whisper
5/10