Noored kotkad

[eerik]

Noored kotkad
The Young Eagles

1918. Äsja loodud Eesti Vabariiki Idast ja Kagust ründava vaenlase eest kaitsma tõttavad tuhanded vabatahtlikud. Teiste hulgas astuvad Eesti rahvaväkke kolm vaprat noormeest - üliõpilane (Arnold Vaino), sepp (Johannes Nõmmik) ja talusulane (Ruut Tarmo).
Kolmekesi käiakse luurel, õlg õla kõrval võideldakse lahingutes. Ülekaalukate vägedega vaenlane lüüakse pärast paljusid raskeid heitlusi tagasi. Talupoiss langeb kangelasena, võitluses karastunud sepp ja tundeng naasevad koju. Nad on leidnud sõjateelt endale kallimad ja alustavad õnnelikku perekonnaelu. Algab noore riigi ülesehitustöö.

Täielikku tutvustust loe siit.

[eerik]

Ameeriklastele ja suurele osale Lääne-Eurooplastele meeldib teha filme II Maailmasõjast. Eestlaste jaoks pole see aga eriti meeldiv teema ning sõjafilmid on Iseseisvussõjast või esimesesest Eesti iseseisvusajast. Nii ka 1927. aastal valminud ning nüüd Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks restaureeritud Theodor Lutsu “Noored kotkad”. Luts muuseas on selle filmi nii lavastaja, stsenarist, operaator, monteerija kui ka produtsent.

See on väga isamaailne ning venevastane film. Venelased on filmis kõik kombetud, koni suitsetavad ja maha sülitavad tõprad. Nad on ebaviisakad, rüüstavad ja ahistavad naisi. Lihtsalt öeldes tiblad. Eestlased seevastu on korralikud, töökad ja haritud inimesed. Teretavad viisakalt ja naistega käituvad härrasmehelikult. Vahel harva suitsetavad mõnusas tugitoolis istudes sigarit.

Olen vist liiga vähe vanu filme näinud, eriti Eesti omi, aga “Noored kotkad” suutis mind positiivselt üllatada. Filmil on olemas korralik eellugu, teemaarendus ja lõpp. Lahingutegevus polegi nii oluline, esimesed 40-50 minutit seda eriti polegi. Mehed käivad hoopis luurel ja kohtuvad oma tulevaste naistega. Omapära lisab filmile ka see, et sisestseenid on seepiatoonides toneeritud must-valge, väliststeenid aga sinakas must-valged. Esialgu on sarnane värvilahenduse muutumine veidi häiriv kuid hiljem harjusin ära ning hakkas meeldima. Kaasas olevast voldikust võib lugeda, et selline toneerimine oli sel ajal üsna populaarne, kuid ise pole teisi selliseid filme näinud. Vähemalt ei mäleta küll.

Film pakkus minule eelkõige meelelahutust, ajaloolist tõetruudust või ülimat kunstilist ilu ma ei otsinudki. Oli põnev jälgida nii sisu kui ka vaadata, kuidas Eestis filmi tol ajal tehti. Kui peaksin valima näiteks “Nimed marmortahvlil” ja “Noored kotkad” vahel oleks valik ilmselgelt viimasel. Juba kasvõi selle pärast, et film on valminud vähem kui kümme aastat peale selles toimuvaid sündmuseid ning filmi tegijad on sama generatsiooni inimesed, kes ka reaalselt selles sõjas osalesid.

http://eerik.twstr.ee/2008/08/22/dvd-ul ... -19272008/ (minu esimene DVD ülevaade, tuli üsna OK minu arvates).

[Forzelius]

7/10

[tiptheauthors]

Digitaalselt Eesti Vabariigi 90. sünnipäevaks taastatud täispikk film saadaval https://www.tiptheauthors.com/movie.php ... anguage=ee