Postitas Hülss » 20. Veebruar 2008, 20:44
Parima filmi Oscarile kandideerivatest filmidest olin näinud algul ühte, nüüd aga kahte. "There Will Be Blood" jättis juba traileri näol unikaalse mulje, seda kasvõi ainuüksi muusikavaliku poolest.
Üle kahe ja poole tunni kestev lugu äärmiselt ambitsioonikast naftapuurijast, ei jäta vaatajat igavusse, eeldades et tegemist pole plahvatustest ja kiirest tempost lugupidava filmihuvilisega. Kunstiliselt ja tehniliselt perfektsuseni küündivate filmide osaliseks saame me harva, kui arvesse võtta kõik, mis lombi tagant siiapoole saadetakse. Kui üks õhtu vaatad filmi, millest piinled läbi esimesed pool tundi ja siis pooleli jätad ning teisel õhtul vaatad filmi, mis tugevdab sinu usku filmi kui kõrgemasse kunsti, siis saab jääda ainult tänulikuks nii haisvale sitale, kui ka värskelt lõhnavale saiale.
"Veri hakkab voolama" on peategelase õlgadel veerev film, kõik muu juhtub jääma Daniel Plainview karakteri...ei tahaks öelda et varju, aga kindlasti rohkem tagaplaanile. Tegemist on rohkem eluloofilmiga õlimagnaadist 20. saj. algul, kui selles ajastus asetleidva lihtsakoelise draamaga. Kõik muu aga komplementeerib Daniel Day-Lewis'e rollisooritust suurepäraselt. Lihtsalt öeldes on There Will Be Blood, sümbioos, geniaalselt kirjutatud tegelase ja tolle ajastu elu ning olustiku vahel. Day-Lewis'e näitlemine sõna otsese mõttes täiustab seda osa ajaloost ja vastupidi.
Paul Thomas Anderson on suutnud luua autentse pildi elust Ühendriikide ajaloos, kus auahnetel ja taibukatel oli võimalik kiirelt rikastuda. Rikkus ja sellega kaasnev võim aga laostab hinge ja nõrgemad murduvad. Andersoni kirjutatud stsenaarium hiilgab oma küpsusega ja tasemel dialoogiga. Loo keskmeks on üks meisterlikumalt kirjutatud karaktereid üle pika aja, mis läheb just tänu Day-Lewis'ele ajalukku, kui mitmekihilisuse ja seest-mädaneva isiksuse võrdkujuna. Samas on Daniel Plainview ka tõeline müügimehe etalon. Ja vaatamata sellele, et see lõpuks teda ainult mürgitab, jääb ta lõpuni kangekaelseks. Ta ei murdu ärimehena, vaid lihtsalt inimesena. Olen kokku puutunud oma elus sarnase inimesega iseloomult, kes ühel hetkel näitab ennast parimast küljest ja teisel momendil näed sa tema silmades kedagi teist, kes sinna kehasse ei kuulu.
Plainview'le samalaadselt sümpaatsena mõjub Eli Sunday tegelane. Ideaalne kehastus fanaatilisest usuhullust, šarlatanist ja enesepetlikust ihnuskoist. Paul Dano tõestab oma andekust ja kindlasti on tulevikus temalt veel palju head oodata. Eli Sunday pole aga mingi vastane Plainview'le, pannes ta juba suht varakult paika. On aga hetki, kus naiivne valeprohvet saab oma egol lasta hiilgada, sest Plainview on sunnitud tegema teatud järelandmisi. Ristimis-stseen oli samas ka filmi üks parimaid, mis sai oma vastukaalu filmi lõpus. Lõppkokkuvõttes pole Plainview vaenlasteks inimesed tema ümber, vaid tema ise. Ja vaatamata sellele, et ta on edukas ja saavutab selle, mida plaanis ehk elada vaikses kohakeses teistest eemal, ei saa ta siiski põgeneda enda eest.
Filmi taustal kõlav soundtrack on kuradima fantastiline. Kõhedust tekitav, hüpnootiline ja pingestav. Kas see oli Jonny Greenwood'il teadlik otsus või mitte, aga igatahes on Kubricku mõjutusi siin ilmselgelt tunda. Tema loodud heliriba on ka filmi üks tugevamaid külgi ja on tõeliselt kahju, et see ei kandideeri Oscarile. Seda siis tänu eelnevalt eksisteerinud materjali kasutamise tõttu, sealhulgas Arvo Pärdi ja Brahms'i loomingut. Aga selles kategoorias on ka õnneks muid häid kandidaate, nagu näiteks Atonement ja 3:10 To Yuma, kuid kumbki ei jätnud minu jaoks nii tugevat muljet. There Will Be Blood'i soundtrack poeb naha alla ja jääb kummitama. Harva leidub originaalmuusikat, tõsi osa küll varem loodud, mis paneb sind mõtlema, et peaks plaadipoodi külastama.
Meeldis mulle samuti, kuidas mõned asjad olid jäetud vaataja tõlgendada. Filmid mis jätavad sind mõtlema nendes leiduvate duaalsuste üle on kahtlemata õnnestunud kui kõik muu on paigas, lisades veel kõrvale oma annuse sümboolsust. See alati ei õnnestu iga filmi puhul, kuid siin saadi sellega hästi hakkama minu arvates. Lugu pole tehtud puust ja punaseks ette, vaid peategelase mitmekihilisuse stiilis on ka lugu ise rohkem kui ta algselt paistab. Kas H.W. oli orb või oli ta Plainview lihane poeg ? Kas Paul ja Eli olid kaksivennad või sama isik ? Kummagile ei anta kindlat vastust ja selle üle ongi mõnus juurelda pärast vaatamist. Kokkuvõttes on Daniel Day-Lewis parima meespeaosa Oscari sama hästi kui kinni pannud ja ülejäänud peavad taaskord näppe lakkuma, nagu juhtus juba eelnevalt Golden Globe gaalal. Mis kujukesi film ise endale nopib, seda ei julge ma veel ennustada, sest palju filme veel nägemata kandidaatide hulgast. Kahtlemata on There Will Be Blood eelmise aasta parimaid ja õnnestunumaid draamasid, seda nii tegelaste arenduselt, loo keerukuselt, muusika poolest ja kindlasti ka visuaalsest küljest. Kinosaalist väljudes kuulsin osadelt negatiivseid hinnanguid, et oli igav ja oli mõttetu jne. Selle peale ei oska muud öelda kui, et: "Kas sul on kõik korras mees ?"
There Will Be Blood
9/10