Postitas Forzelius » 12. Veebruar 2008, 21:26
Käisin siis ka lõpuks vaatama seda meistriteost. Peab tunnistama, et ma olen Coenitelt näinud suhteliselt vähe filme. Miller's Crossing on näiteks nägemata, kuid Fargo see-eest nähtud ja siiamaani on jätnud kõige parema mulje.
Mulle see film üldjoontes meeldis. Asja näitas ära juba intro, mis oli slideshow + Tommy Lee Jones oma elulugu rääkimas. Nagu eelkõnelejatele, meeldivad ka mulle sellised filmid, mis toimuvad nö "äärmustes" (Alaska, Texas-Mehhiko). Hea oli näha, et filmi sündmustik oli jäetud väikelinnadess, suurlinnad oleksid miljöö täiesti ära rikkunud, kuid just need väikelinnad ja kerge vesterni-efekt (eriti see stseen, kus Tommy Lee Jones läheb sinna motellituppa El Pasos). Samuti olin piisavalt hajameelne, et mitte panna tähele seda, et filmis pole muusikat, kuid ei häirinud see absoluutselt, loodusehääled olidki parim muusika, mis sinna taha sobis. Siis, mis oli filmi parim osa minu arust- suudeti jääda pealkirja juurde. Kui algul tundus, et läheb mingiks showdown'iks Josh Brolini ja Javier Bardemi vahel, kuid vaadates filmi lõpuosa, oli näha, et tegelikult on film ikkagi Ed Tom Bell'ist, kuigi Tommy Lee nii palju ekraaniaega ei saanud, kui eelmainitud näitlejad. Ja eriti vaadates viimaseid minuteid, siis on aru saada, et filmi point on see, et ajad muutuvad ning enam ei ole see, mis oli vanasti. (Kes näinud saavad kindlasti aru). Ühesõnaga, Coenid on tasemel, miljöö loomises on nad meistrid, lavastaja Oscar peaks neile minema ning ka adapted screenplay. viispluss neile.
Siis, nagu öeldud, Ultimate Badass, Anton Chigurh, oli tõesti friikin vinge tegelane. Nii tuima, kuid seest emotsioonikat (tal oli selline üksluine nägu, kuid oli näha, kui ta ärritus, silmadest) villanit pole ammu, kui mitte kunagi, näinud. Tõesti, kogu oma olekuga suurenes iga hetk vihkamine ta vastu. Relv oli tal ka muidugi ülikõva, midagi nii uudset välja mõelda. Taas kord, tubli töö, Joel ja Ethan. Ja tema mündifetiš ning sellele eelnev dialoog oli ka muidugi märkimisväärne. Üks parimaid pahalasi tõsiselt.
Josh Brolin oli ka selline, nagu hau ütles, ettearvamatu, sellise tõsise ja etteplaaniva näoga käis kogu aeg ringi. Meenutas natuke PT-d. Huvitav, kas tal on igas filmis nii tõsine ja sünge nägu?
Ja lõpp oli ka igati kõva. Coenid ja Tarantino on sellesmõttes sarnased, et nad oskavad ikka heal hetkel ära lõpetada. Lõpp andis, eriti Tommy Lee monoloogiga, mis selle filmi mõte tegelikult oli.
Kinno seda vast uuesti vaatama ei läheks (rahapuudus, niigi paljud filmid nägemata veel), kuid DVD-d tahaks kindlasti...
Hea casting, hea miljöö, montaaž, hea stsenaarium, head lavastajad...
Väga kõva sooritus, jään ootama Oscareid:
9/10