Postitas Hülss » 31. Märts 2008, 04:41
Kui Frank Darabont lööb käed külge Stephen Kingi raamatule, siis on põhjust huvi tunda. Usun, et oleme samal meelel, kui ütlen, et siiani parimad Kingi romaanide mugandused on tulnud just Frank Darabonti sulest. Ootused olid kõrged, kuigi ausalt öelda ei osanud siit muud oodata kui efektidega vürtsitatud head õudukat. Seevastu sain millegi enama osaliseks, midagi rohkemat kui tavaline õudukas. Ja kindlasti ka kõige pessimistlikum vaataja ei saa öelda, et ta omas elemendis õnnestunud ei ole, sest film saavutab täpselt seda, mida püüti saavutada. Kui siis võib asi olla algmaterjalis. Õudusfilm ei saa olla niivõrd hinge liigutav, kui seda olid Shawshank Redemption ja Green Mile. Aga eks selle üle saab muidugi ka vaielda.
Kindlasti ei ole minu jaoks vähem tähtsam see fakt, et Stephen Kingi lühijutt oli ka üheks inspiratsiooni allikaks arvutimängule Half-Life. Marc Laidlaw sulest on tulnud kõik selle seeria mängud, millest esimene on siiani mu lemmikuim. Kui olete mänginud, siis filmi sisu teid võibolla niipalju ei üllatanud, aga paralleele siin õnneks palju tõmmata ei saagi. Film põhineb ikkagi Kingi raamatu ainetel, mitte mängul. Nüüd ongi huvitav mõelda, kui erinev oleks stiililt, Half-Life'i põhjal vändatud film. Vaevalt Darabont sellest enam huvitatud oleks ja arvutimängudel põhinevad filmid ei kuku ka just kõige paremini välja. Aga miks mitte see arusaam tagurpidi pöörata ?!
Kui väikest linna hakkab vaikselt ümbritsema paks udu, siis tuletas see meelde koheselt Storm of the Century, kus inimesed olid samuti ümbritsetud silmaga nähtavast ohust. Siin filmis on aga loodusnähud linnaelanike viimaseks probleemiks, kuid sellegipoolest on ta suur ja mõjuvõimas tegur. Üks asi on olla kinni kuskil saarel ja lumetormi käes, kui olla ümbritsetud paksust udust, kus kihiseb ebamaine ja liigirikas elu. Ja parim hirm millega inimesi hea manipuleerida iga õudusfilmi puhul, on hirm selle ees, mida sa ei näe. Väga hästi on loodud siin lootusetuse tunne ja kuidas keegi murdub sellises olukorras. Ja ideaalsemat tegevuspaika annab leida kui kauplus, mille esikülg on kõigest klaasist.
Teine tugev külg on kahtlemata filmi tegelased. On üllatav kui palju huvitavaid inimesi võib leida ühest väikesest linnast. Lausa lust on jälgida kuidas inimesed reageerivad pidevalt halvenevale olukorrale ning kes kelle poolele astub. Kes on tugev ja vankumatu ning kes hirmust tardunud ja kergesti "töödeldav". Lõppkokkuvõttes pöörduvad enamus fanaatilise usu poolele, mille eestvedajaks on Mrs. Carmody. Tema juures puudub kahjuks igasugune inimlikkus ja ratsionaalne mõtlemine. Enesepetlik ja egoistlik Carmody naudib oma jüngrite austust ja kuulekust täiel rinnal.
Olukorda jälgides ei olnud võimalik mitte mõelda, et poes olnud inimesed olid need tõelised loomad, mitte need kes neile väljas lihtsalt jahti pidasid. Üks mõjuv stseen oli kindlasti kus tehti ühest vaesest mehest patuoinas ja ta kiirelt lõvidele söödeti. Väike grupp inimesi säilitab aga õnneks kaine mõistuse, kuigi on sama hirmul nagu kõik teisedki. See grupp siiski kahanes ja kahanes aegamööda. Olukord läks jälle kontrolli alt kui kaine rahvas tahtis teele asuda ning siis saabus filmi kauaoodatud hetk. Üks rahuldavamaid stseene, millist pole pikemat aega näinud.
Väike eelarvamus oli filmi peaosalise suhtes, aga kokkuvõttes sai ta hästi hakkama ja talle midagi ette heita mul pole. Thomas Jane'i tegelane oli tugev liider, kuid kõigil on oma murdumispunkt ja siin filmis keerati see üheks parimaks lõpuks. Lõpuks, mida ei näe just igas õudukas. Selle dramaatilise momendiga tõmmatakse kõigele joon alla, mis selle hetkeni viis ja siin avaldubki teksti tugevus, mis eristab tema kõigest muust tavalisest. Taoline lõpp meelest ei läe ja eriti kui kõlab Lisa Gerrardi hääl, mis on minu jaoks kui kvaliteedi sünonüüm. Tema häälega ei saa mööda panna ning vaatajast rebitakse emotsioonid vägisi välja kui vaja.
Marcia Gay Harden väärib pikka aplausi kui ühe õnnestunuima nõia portreerimises. Kindlasti peab mainima Andre Braugheri, igavesti skeptilise advokaadi rollis ning Toby Jones'i. Ja siis veel Jeffrey DeMunn, sest tal on tõeliselt haruldane nimi ning leiab oma koha igas Darabonti filmis. Ainukese nõrga küljena leidsin ma filmi heliriba, mis ei jäänud millegagi meelde, kui Dead Can Dance'i lõpupala välja arvestada. Samas oli filmis piisavalt hea dialoog ning palju karjumist, et võibolla oligi parem mõte muusikaga mitte liialdada. Ja kahtlemata filmi lõpp heastas selle nö puudujäägi.
Kokkuvõtteks ütleks veel niipalju, et The Mist läheb kindlasti nende parimate Kingi novellide muganduste hulka, sest isiklikult ei jäänud tunnet, et midagi oleks puudu. Õudukas, kus inimesed pannakse tõeliselt proovile, visates tegelased olukorda, kus eri maailmad ühinevad ja teise planeedi loomariigist eraldab neid vaid õhuke klaassein. Ja kui suurelt mõjutab tegevuse käiku üks väike relv naise käekotist.
The Mist
8/10