Udu (2007)

[Kaido]

Udu (2007)
The Mist (2007)

Stephen Kingi loomingul põhinev õudusdraama "Udu", räägib kunstnik David Draytonist (Thomas Jane), kes elab väikeses mereäärses linnakeses. Ühel päeval peale kohutavat äikesetormi kattub terve linn uduga, mille varjus hakkavad linnas toimuma kõhedad rünnakud tundmatute olendite poolt. Kohalikku supermarketisse taganedes peavad Drayton ja teised kohalikud kõigepealt üle saama omavahelistest konfliktidest ning alles seejärel vastu astuma vaenlasele, keda isegi näha ei ole.

Loe täielikku tutvustust siit

[hau]

Udu on ikka tõeliselt hea õudusfilm. Mitte õudukas - sõna millega viimasel ajal tihti ümberkäiakse, vaid õudusfilm. Mis mulle eriti meeldis oli see, et loo prioriteet oli inimestel, mitte õudustel või kollidel, nagu viimaste aastate õudukates on kippunud olema. Filmi panigi tööle kriisiolukorras kaubamajja kogunenud inimesed ja nende käitumine, taustaks oleks võind nende jürarrak pargi olendite asemel ükskõik, mis katastroof vms juhtum olla. Nende inimeste vahelised konfliktid ja vaidlused tekitasid piisavalt tundeid, et otsustada, kelle poolt olla ja keda vihata. Terve filmi vältel see Marcia Gay Hardeni usklik mutt ärritas mind nii hullult, et kui ta lõpuks kahjutuks tehti ma oleks tahtnud plaksutada. Tekitada emotsioone - kas siis vastikust värdjalike tegelaste ja kollide vastu või panna peategelasele kaasatundma - see film suutis. Frank Darabont vanas headuses. Kuigi ma teadsin, mis lõpus juhtub (dvd coverWTF? Miks on dvd kaanepildil nii hull spoiler?), siis sellest hoolimata olin ma loo lõppedes õiges elemendis ja see kohutav lõpp mõjus päris hästi. Oli ka paar humoorikat kohta ja ehmatused olid ka õigetes kohtades. Esimestes kombitsa stseenides oli cgi kohati natuke konarlik, aga tegelikult mind ei morjendanud see üldse. See, et ei selgitatud täielikult ära, mis selle olukorra tekitas oli ka positiivne, film jäi lilihtsalt inimlikumaks. Udu iseenesest oli ka päris vinge. Ootan kui dvd tuleb, sest seal on see ka mustvalgena, mis võib päris vinge olla.
Üldiselt kõik töötas väga hästi. Inimlikud tegelased, ühiskondlik sõnum, õudus, meelelahutus, kingilik mütoloogia.

[LauraOlen]

Udu on ikka tõeliselt hea õudusfilm. Mitte õudukas - sõna millega viimasel ajal tihti ümberkäiakse, vaid õudusfilm. Mis mulle eriti meeldis oli see, et loo prioriteet oli inimestel, mitte õudustel või kollidel, nagu viimaste aastate õudukates on kippunud olema. Filmi panigi tööle kriisiolukorras kaubamajja kogunenud inimesed ja nende käitumine, taustaks oleks võind nende jürarrak pargi olendite asemel ükskõik, mis katastroof vms juhtum olla. Nende inimeste vahelised konfliktid ja vaidlused tekitasid piisavalt tundeid, et otsustada, kelle poolt olla ja keda vihata. Terve filmi vältel see Marcia Gay Hardeni usklik mutt ärritas mind nii hullult, et kui ta lõpuks kahjutuks tehti ma oleks tahtnud plaksutada. Tekitada emotsioone - kas siis vastikust värdjalike tegelaste ja kollide vastu või panna peategelasele kaasatundma - see film suutis. Frank Darabont vanas headuses. Kuigi ma teadsin, mis lõpus juhtub (dvd coverWTF? Miks on dvd kaanepildil nii hull spoiler?), siis sellest hoolimata olin ma loo lõppedes õiges elemendis ja see kohutav lõpp mõjus päris hästi. Oli ka paar humoorikat kohta ja ehmatused olid ka õigetes kohtades. Esimestes kombitsa stseenides oli cgi kohati natuke konarlik, aga tegelikult mind ei morjendanud see üldse. See, et ei selgitatud täielikult ära, mis selle olukorra tekitas oli ka positiivne, film jäi lilihtsalt inimlikumaks. Udu iseenesest oli ka päris vinge. Ootan kui dvd tuleb, sest seal on see ka mustvalgena, mis võib päris vinge olla.
Üldiselt kõik töötas väga hästi. Inimlikud tegelased, ühiskondlik sõnum, õudus, meelelahutus, kingilik mütoloogia.

Kui küsida võib, siis mis nn. koletised seal siis olid?
Just huvitab.

[.Raimz.]

Terve filmi vältel see Marcia Gay Hardeni usklik mutt ärritas mind nii hullult, et kui ta lõpuks kahjutuks tehti ma oleks tahtnud plaksutada.

Nüüd lõpuks sain ka selle filmi ära vaadata, nii kaua võttis aega selle Pärnu kinolinale jõudmine. Esimest korda nägin ka seda, kui terve kinosaal filmi peale aplodeeris, seda just ülalkirjeldatud tseenis. Usuhull mutt oli tehtud nii vastikuks, et terve saal ootas tema lõppu.
Film ise tekitas segaseid muljeid. Kohati läks pika usuteemalise jutu tõttu igavaks aga siis toimus jälle murrang ja tegevus läks põnevalt edasi. Tegelased muutusid sümpaatseks ja seda vastikum oli lõpp. Liigitaksin ennast selle grupi alla, kes ootab filmis õnnelikku lõppu, olgugi olukord nii lootusettu kui tahes.
Koletised olid muidugi suht võltsid aga see ei seganud eriti, enamus kollidest olid ju udu sees ja polnud eriti hästi näha. Auto osa lõpus oli lahe, kus näitas täpsemalt ümbritsevat maailma. Tegelikult tuleks veel mainida, et filmi ainukesed koletised olid ikkagi inimesed, eriti need harimatta redneckid ,kes koos on kõvad mehed aga kui olukord läheb jamaks siis käituvad nagu tited (vihjeks esimene kohtumine kombitsatega).
Kingi raamatute põhjal tehtud filmidest meeldib mulle rohkem "Märgid" (The Signs). Siiski oli tegu hea filmiga ja soovitan seda vaadata. 7/10

[hau]

Kingi raamatute põhjal tehtud filmidest meeldib mulle rohkem "Märgid" (The Signs).

Ohoh, ma ei teadnudki, et King on ka mingid Märgid kirjutanud ja sellest veel filmgi tehtud. Normaalne, mida kõike siit ka ei õpi. Ei tea kas to on M Night Shyamalani Signsidega (ilma "The"-ta) sarnane või?

[Ralf]

"Signs" ei ole Stephen Kingi loo põhjal tehtud?

[hau]

not riili

[Ralf]

Ma tean, et ei ole, mu postitus oli faktina mõeldud, aga leebema lähenemise mõttes kasutasin punkti asemel küsimärki.

[.Raimz.]

My Bad, läksid tõesti nimed segamini. Ei usu, et selle eksimusega nüüd kedagi solvasin.

[Ralf]

Kui küsida võib, siis mis nn. koletised seal siis olid?
Just huvitab.

Kombitsad, mis ühe kuti endaga kaasa tirivad, kuid nende omanikku ei näidata kordagi. Umbes arbuusisuurused sääsed, kelle hammustus tekitab paistetust ja tapab ning pirakad ämblikud, kes sülgavad söövitavat võrku. Tigedad ja peamiselt hammustamise teel ründavad linnud (meenutavad natuke pterodactyleid). Hiljem üks hiidskorpion ja filmi kõige mõjusama hetke eest tunnustust vääriv hiigel-hiigelsuur elukas, keda ma ei oskagi ühe loomaga võrrelda, aga ta oli kuramuse suur (pilvelõhkuja?).

[Hülss]

Kui Frank Darabont lööb käed külge Stephen Kingi raamatule, siis on põhjust huvi tunda. Usun, et oleme samal meelel, kui ütlen, et siiani parimad Kingi romaanide mugandused on tulnud just Frank Darabonti sulest. Ootused olid kõrged, kuigi ausalt öelda ei osanud siit muud oodata kui efektidega vürtsitatud head õudukat. Seevastu sain millegi enama osaliseks, midagi rohkemat kui tavaline õudukas. Ja kindlasti ka kõige pessimistlikum vaataja ei saa öelda, et ta omas elemendis õnnestunud ei ole, sest film saavutab täpselt seda, mida püüti saavutada. Kui siis võib asi olla algmaterjalis. Õudusfilm ei saa olla niivõrd hinge liigutav, kui seda olid Shawshank Redemption ja Green Mile. Aga eks selle üle saab muidugi ka vaielda.

Kindlasti ei ole minu jaoks vähem tähtsam see fakt, et Stephen Kingi lühijutt oli ka üheks inspiratsiooni allikaks arvutimängule Half-Life. Marc Laidlaw sulest on tulnud kõik selle seeria mängud, millest esimene on siiani mu lemmikuim. Kui olete mänginud, siis filmi sisu teid võibolla niipalju ei üllatanud, aga paralleele siin õnneks palju tõmmata ei saagi. Film põhineb ikkagi Kingi raamatu ainetel, mitte mängul. Nüüd ongi huvitav mõelda, kui erinev oleks stiililt, Half-Life'i põhjal vändatud film. Vaevalt Darabont sellest enam huvitatud oleks ja arvutimängudel põhinevad filmid ei kuku ka just kõige paremini välja. Aga miks mitte see arusaam tagurpidi pöörata ?!

Kui väikest linna hakkab vaikselt ümbritsema paks udu, siis tuletas see meelde koheselt Storm of the Century, kus inimesed olid samuti ümbritsetud silmaga nähtavast ohust. Siin filmis on aga loodusnähud linnaelanike viimaseks probleemiks, kuid sellegipoolest on ta suur ja mõjuvõimas tegur. Üks asi on olla kinni kuskil saarel ja lumetormi käes, kui olla ümbritsetud paksust udust, kus kihiseb ebamaine ja liigirikas elu. Ja parim hirm millega inimesi hea manipuleerida iga õudusfilmi puhul, on hirm selle ees, mida sa ei näe. Väga hästi on loodud siin lootusetuse tunne ja kuidas keegi murdub sellises olukorras. Ja ideaalsemat tegevuspaika annab leida kui kauplus, mille esikülg on kõigest klaasist.

Teine tugev külg on kahtlemata filmi tegelased. On üllatav kui palju huvitavaid inimesi võib leida ühest väikesest linnast. Lausa lust on jälgida kuidas inimesed reageerivad pidevalt halvenevale olukorrale ning kes kelle poolele astub. Kes on tugev ja vankumatu ning kes hirmust tardunud ja kergesti "töödeldav". Lõppkokkuvõttes pöörduvad enamus fanaatilise usu poolele, mille eestvedajaks on Mrs. Carmody. Tema juures puudub kahjuks igasugune inimlikkus ja ratsionaalne mõtlemine. Enesepetlik ja egoistlik Carmody naudib oma jüngrite austust ja kuulekust täiel rinnal.

Olukorda jälgides ei olnud võimalik mitte mõelda, et poes olnud inimesed olid need tõelised loomad, mitte need kes neile väljas lihtsalt jahti pidasid. Üks mõjuv stseen oli kindlasti kus tehti ühest vaesest mehest patuoinas ja ta kiirelt lõvidele söödeti. Väike grupp inimesi säilitab aga õnneks kaine mõistuse, kuigi on sama hirmul nagu kõik teisedki. See grupp siiski kahanes ja kahanes aegamööda. Olukord läks jälle kontrolli alt kui kaine rahvas tahtis teele asuda ning siis saabus filmi kauaoodatud hetk. Üks rahuldavamaid stseene, millist pole pikemat aega näinud.

Väike eelarvamus oli filmi peaosalise suhtes, aga kokkuvõttes sai ta hästi hakkama ja talle midagi ette heita mul pole. Thomas Jane'i tegelane oli tugev liider, kuid kõigil on oma murdumispunkt ja siin filmis keerati see üheks parimaks lõpuks. Lõpuks, mida ei näe just igas õudukas. Selle dramaatilise momendiga tõmmatakse kõigele joon alla, mis selle hetkeni viis ja siin avaldubki teksti tugevus, mis eristab tema kõigest muust tavalisest. Taoline lõpp meelest ei läe ja eriti kui kõlab Lisa Gerrardi hääl, mis on minu jaoks kui kvaliteedi sünonüüm. Tema häälega ei saa mööda panna ning vaatajast rebitakse emotsioonid vägisi välja kui vaja.

Marcia Gay Harden väärib pikka aplausi kui ühe õnnestunuima nõia portreerimises. Kindlasti peab mainima Andre Braugheri, igavesti skeptilise advokaadi rollis ning Toby Jones'i. Ja siis veel Jeffrey DeMunn, sest tal on tõeliselt haruldane nimi ning leiab oma koha igas Darabonti filmis. Ainukese nõrga küljena leidsin ma filmi heliriba, mis ei jäänud millegagi meelde, kui Dead Can Dance'i lõpupala välja arvestada. Samas oli filmis piisavalt hea dialoog ning palju karjumist, et võibolla oligi parem mõte muusikaga mitte liialdada. Ja kahtlemata filmi lõpp heastas selle nö puudujäägi.

Kokkuvõtteks ütleks veel niipalju, et The Mist läheb kindlasti nende parimate Kingi novellide muganduste hulka, sest isiklikult ei jäänud tunnet, et midagi oleks puudu. Õudukas, kus inimesed pannakse tõeliselt proovile, visates tegelased olukorda, kus eri maailmad ühinevad ja teise planeedi loomariigist eraldab neid vaid õhuke klaassein. Ja kui suurelt mõjutab tegevuse käiku üks väike relv naise käekotist.

The Mist
8/10

[emily]

Viimasel ajal on õudukate põhirõhk olnud labasel hakkmisel (Vale pööre; Mägedel on silmad jne). Seetõttu olin küllaltki skeptiline ka selle filmi puhul. Kartsin, et äkki on tegu järjekordse verise ja nõrga filmiga. Ainus mis pani filmi vaatama oli see, et lugu ise on Kingi novelli järgi.
Aga see film on parim õudusfilm üle pika aja, mida vaatama olen sattunud. Kõik need emotsioonid ja teadmatus jne. Ja muidugi lõpp. Ei juhtu just tihti, kus õudusfilmi ajal saab pisara poetada.
Väga hea film!

[Zinera]

minuarust pole üldse õudne, suhteliselt igav, kuigi lõpp lahendus oli küll päris lahe ma ütleks

[eerik]

minuarust pole üldse õudne, suhteliselt igav, kuigi lõpp lahendus oli küll päris lahe ma ütleks

Päris kõva vend oled muidu. Sina vist oledki õudus ja kurjus.

[Zinera]

oleks see vaid nii...mitte vend, vaid õde ehk õelus

ma vist vaatan liiga palju filme...ja sellepärast tekib iteatud igavustunne mõne mitukorda nähtud asja suhtes