Fantastiline lugu, mille alusel ameerika uusversioon, mida omal ajal muidugi ahvivaimustusega jõllitasin, kahjuks vändati. The Vanishing (1993). Kummaline on, et sama lavastaja suutis teha sisult 2 sarnast filmi ent karakteristikalt 2 täiesti erinevat. Spoorloos on intelligentne ning kompleksne lugu kahe mehe kinnisideest, Vanishing ühe. Ma pole üheski filmis näinud vast paremat põhjust inimrööviks või kuriteoks üleüldse, kui siin antagonisti sõnul:
Väga kahju ka peategelase raskustest eluga edasi minna, aga võimatu aru saada, mis inimese peas sellisel hetkel toimub. Täiesti usutav on ka tema enda suust kuuldud fakt, et ta isegi ei sooviks röövijale viga teha, vaid sooviks lihtsalt teada, miks. See on see, mis võib juhtuda peale 3 aastat mõtlemist ja mõtlemist. Kas ikka veel, kus, miks...Kiitma peab ka narratiivi, mis Vanishingis palju igavam oli. Ajas liigutakse edasi-tagasi ning detailidele pannakse suuresti rõhku. Mõni moment hakkasin juba reaalselt nautima antagonisti mõttemaailma, kuna kõik oli puht-geniaalne, mis ta ajus toimus. Selle positiivse üllatuse võimaldas ka see, et uusversioonis midagi sellist aset ei leidnud.
Ja atmosfäär - nii kõhe ja vastik, et paneb tahtma mitte kunagi Prantsusmaale minna, olgugi, et enamjaolt on tegu Hollandi filmiga. Peaaegu mitte-eksisteeriv soundtrack ja kui seda ka on, siis on see klassikaline 80-ndate sünt. Eerie.
Psühholoogiliselt vägagi nauditav ja tund 40 möödusid ülimalt kiiresti. Ma läheks isegi nii kaugele ja ütleks, et see on üks parimaid oma elemendis. Kuramuse kahju ainult, et lõpp nii suur šokk polnud tänu uusversiooni nägemisele. Spoorloos on 10/10 film.