Kehanäppajate invasioon (1956)

[Peata Ratsanik]

Kehanäppajate invasioon (1956)
Invasion of the Body Snatchers

Doktor Miles Bennell naaseb oma kodulinna Santa Mirasse Californias, kus leiab eest palju kummalisi kaebusi - inimesed väidavad, et nende head tuttavad ja sugulased, kes väga kummalikult käituvad, on hoopis teised eluvormid võtnud tuttavate välimuse. Peagi saab doktor aru, kui suures ohus nad kõik tegelikult on, kui ta koos oma sõbraga avastab, et inimesi asendavad välimuselt täiuslikud duplikaadid, mis kasvavad taimi meenutavais kaunades ja tapavad endaga sarnased maapealsed ohvrid iga hinna eest, et lõpuks asendada kogu inimrass.

Täielikku tutvustust loe siit.

[Ralf]

Mulle tuletas filmi algus kangesti meelde üht judinaidtekitavat peatükki "Pet Sematary" raamatust, kus see vanamees Jud räägib pikemalt tausta lemmikloomade kalmistu taga asuva indiaanlaste matmispaiga kohta, mis surnuid ellu äratab ja mis on osadesse peredesse armastatud koduloomad tagasi tuua aidanud. Et taas ellu ärganuna on ohutud, aga saad aru, et nad pole endised. Lihtsalt ei hüppa samamoodi sülle või kõnnivad kuidagi viltu, aga muidu poleks nagu midagi viga. Kui Louis uurib, kas sinna kunagi inimesi ka maetud on, siis vanamees vestab talle pikemalt ühest poisist, kes läkitati sõtta ja sealt laibaautos tagasi saadeti. Tolle isa oli nii murest murtud, et otsustaski poisi sinna matta ja siis hakati järgmistel päevadel nägema, kuidas ta ööpimeduses ringi loivab, suu kergelt lahti. Jällegi - muidu käitus nagu normaalselt ja temaga sai dialoogi pidada, aga talle silma vaadates oli näha, et "tuled põlevad, aga kedagi pole kodus". Just see hetk tõi kananaha ihule.
Vot antud film üritab alguses samasugust tunnet edasi anda, et lähedastel inimestel pole nagu miskit viga, niidavad muru ja teevad oma igapäevaseid toimetusi, aga ikka saad aru, et midagi on teistmoodi. IMO selline asi on palju hirmuäratavam kui mingid tondid/kollid ja nii edasi. Mida edasi, seda totakamaks film muutub, ei meeldinud absoluutselt see "podide" teema. Pole täpselt meeles, kas 90ndate versioonis sama asi oli (seal olid vist mingisugused ussilaadsed olevused, kes ronisid inimestele ajju), aga oleks tahtnud kehanäppamisele mingisugust salapärasemat või veidramat seletust. Üldse mulle on jäänud mulje, et tihti sellistes 50ndate õudukates on botaanikateema väga õhus. Äkki kuskilt sealt tulebki väljend "kurja juur"...
Siin filmis osutus kõige toredamaks hoopis soe ja armas romantikaliin Milesi ja Becky vahel.

[Rasmus]

Ralfi kommentaar on lahe ja olen sellega suuremas osas nõus, aga film erilist muljet ei jätnud. Potentsiaali oli millekski palju creepymaks ja müstilisemaks, kuid podide lahendus oli liiga lihtne ning nullis selle saladuslikkuse. Becky muutus filmi arenedes üsna tüütuks, päris lõpp oli samas hea. Meeldiv, et sealt edasi ei mindud enam, oleks prolly veel rumalamaks muutnud asja.

6/10 ― üldine lugu oli siiski huvitav ja 50 aastat tagasi tehtigi lolle filme.