Orpheus

[Peata Ratsanik]

Orpheus
Orphée

Orpheus on hinnatud, kuid moest hääbuv poeet, kes armub printsess Surma. Kui printsessi käsilased tapavad Orpheuse naise Eurydike, läheb Orpheus teda allilma Surmalt tagasi nõutama...

Täielikku tutvustust loe siit.

[Peterzel]

Peab ütlema, et kunagi lapsena see film mulle väga meeldis. Läbi peegli teise ilma minemine, hauatagusesse maailma minemise (aegvõttega filmitud) raskus, raadio kaudu teisest ilmast teadete kuulamine, viimne kohus, surmainglid maa peal jms mõjus ülimalt fantaasiat rikastavalt. Kuni viimase ajani pidasin Orpheé'd üheks Prantsuse kino suurimaks saavutuseks.
Hiljuti vaatasin seda filmi uuesti ning peab tõdema, et aeg on sellest siiski palju võtnud. Ehkki Orpheé's on tugev armastuse ja igaviku temaatika, on tegemist siiski kunstilise filmiga, mille vastu tänapäeva meelelahutusega harjunud tavavaatajal ilmselt huvi ei ole. Orpheé sarnaneb kohati tudengifilmile, see tundub olevat odavalt tehtud. Lavastus on ääretult lihtne (aga teatud mõttes geniaalne). Näiteks hauatagune elu toimub vanas hallis lagunenud majas ja varemetes. Vaatamist häirivad lüngad stsenaariumis ja "hüpped" tegevuses. Tõsi, see on 1950-70-date Prantsuse filmide kohta tavapärane, nii et ei saa väga karm olla. Aga film kui tervik on toores, liiga vähe viimistletud, sisaldab võtteid, mis antud filmi ei vääri. Operaatoritöö, helitaust jms ei suuda piisavalt rõhutada ja edasi anda Jean Marais' kinnist ja eemalolevat loomust, mis on filmis tähtis teema. Kohati tundub, et kõrvalosatäitjad mängivad Marais' üle. Kõigele lisaks suutis see vaid 1,5 tunnine film ka venida. Eelarvamusteta ja vanade mälestusteta praegu hinnates 6/10