Postitas Ralf » 28. Oktoober 2007, 16:21
Hoolimata sellest, et "Saw III" kogu seeria väärikalt lõpetas ning järgede vorpide mõttetuks muutis, on produtsendid võtnud pähe teha täitsa uus triloogia ja mis sa ütled, teise ja kolmanda osa lavastaja Darren Lynn Bousman on taas toolis. Mina käisin filmi täna vaatamas ja pean ütlema, et jäin rahule. Leidus hulgaliselt puudujääke, kuid kompensatsiooniks vastati suur hulk küsimusi ning laiendati ka veidi Jigsaw-universumit, nagu seda juba võiks nimetada. Tutvustatakse paari uut tegelast, uued lõksud, veidi rohkem gore´i (see on vaieldav, kuid minu arust on neljas seni saaga kõige karmim osa) ja lõpus siis see "suur twist".
Film algab Jigsaw ehk Johni lahkamisega, ei saa jätta märkimata, et see stseen oli vägev. Mitte just väga palju pikem autopsy traileris nähtust, kuid suurel linal palju aukartustäratavam ja peanaha mahatõmbamine oli ka päris hingetõmmet nõudev, vähemalt minu puhul. Kui rindkeresse skalpelliga esimene sisselõige tehti, ahhetas publik korraga... ju siis aimasid, mis tulema hakkab. Neljandas osas paisatakse mängu juba teises ja kolmandas osas nähtud mustanahaline SWAT-tiimi mees Rigg (Lyriq Bent), ühtlasi ka mõrvauurija Hoffman (Costas Mandylor) ning kuus kuud vangistuses olnud Eric Matthews (Donnie Wahlberg). Rigg´ile on antud 90 minutit, et päästa Matthews kohutavast surmast.
Nagu öeldud, oli positiivseid faktoreid ja negatiivseid. Johni minevikku tutvustati rohkem, andes lisaks vähile talle ka rohkem põhjust nende mõrvade sooritamiseks... vastatakse ära nii mõnigi kolmandas osas esile kerkinud küsimus ja isegi tehakse selgeks põhjus, miks Jigsaw kasutab oma ohvrite röövimisel just seamaski. Häiris mind aga näiteks veri, piinamine ja gore. See on juba praktiliselt teisest osast saanud Saw lahutamatuks osaks, kuid teises oli see veel normaalsel tasandil, neljandas osas oli see tähelepanu kõrvale juhtiv, kui jälle keegi mingitpidi lahti lõiguti, isegi ühe tähtsama tegelase surm oleks pidanud olema hulga dramaatilisem, kuna tegu ju suhteliselt pikalt Saw universumis olnud tegelasega.
Ka twist ei olnud midagi erilist, ja mitte seepärast, et ma enne nägemist seda juba enam-vähem IMDb + kannatamatuse tõttu teadsin, vaid seepärast, et ei saanud, mida lubati. Bousman ütles, et need, kes suudavad lõpu enne vaatamist ära arvata, on tema isiklikud kangelased ning et tema ise hakkas lavastajaks just sel põhjusel, et stsenaariumi lõpuosa oli olnud nii geniaalne. See "geniaalne" piirdus vaid eelmistes osades nähtud kontseptsioonide taaskasutamisega. Sellegipoolest leidus siin filmis nii hulgaliselt nüansse, et pani lausa imestama kui osavalt on kogu lugu jutustatud, ja ka looarendus Johni minevikust tuli kõvasti kasuks. Aga iseenesest oli ju põnev, pissile ei raatsinud minna ja kokkuvõtlikult ei valmistanud film sugugi pettumust. Sain mis tahtsin.