Persona

[Peata Ratsanik]

Persona
Persona (1966)

Psühhiaatriaõde Alma (Bibi Andersson) üritab kontakti saada noore ja kuulsa näitlejanna Elisabetiga (Liv Ullmann), kes on lakanud rääkimast. Soovides Elisabetti rääkima panna, pihib Alma naisele oma kõige intiimsemad saladused ning sügavamad hirmud ja pealtnäha jõuab ta vestluste käigus patsiendi vaikimise põhjusteni. Filmi edenedes aga olukord muutub ja näiliselt enesekindla Alma maailm laguneb koost. Piir tegelikkuse ja näilisuse vahel muutub üha segasemaks ning kahe noore naise identiteedid hägustuvad: kes on tegelikult kes?

Loe täielikku tutvustust siit

[Ralf]

Seni vaadatud neljast Bergmani filmist kahtlemata parim, alates hiilgavast algusstseenist kuni suurepäraselt kirjutatud monoloogideni, sügav, (eba?)inimlik ja müstiliselt vihane. Seni ainus käesoleva aasta jooksul vaadatud filmidest, millele mõnuga 10/10 panen. Olin kindel, et mulle meeldivad Bergmani kuuekümnendate filmid rohkem ja mul oli täiesti õigus. Järgnevalt siis tema ainus õudusfilm "Hour of the Wolf", milles kindlasti ka ei pettu.