Armastuse retsept

[Robert]

Armastuse retsept
No Reservations (2007)

Kate (Catherine Zeta-Jones) on tippkokk, kelle elu muutub jäädavalt, kui ta peab hakkama hoolitsema väikese õetütre eest. Naise ellu toob segadust ka kokk nimega Nick (Aaron Eckhart).

Uusversioon Prantsuse filmist "Bella Martha".

Loe täielikku tutvustust siit

[Nowitzki]

Vahest on täitsa tore ka selliseid ilusaid filme vaadata.Ei pidanud filmis petuma,kuna juba vaatama minnes oli teada millise filmiga tegu.Et alguses elab tegelane rutiinset elu,siis läheb kõik sassi,tuleb armastus,kõik on ilus,sellele järgneb riid,pelae mida üks peategelane läheb saba jalge vahel vabandust paluma ja happy end.
Aga hoolimata oma vanusele on Catherine Zeta-Jones minu arvates ikkagi ilusaim kuulsus maailmas ja film ise oli sihuke hea romantika.


5/10

[Hea Aasta]

Ütleks, et omasuguste seas on tegemist vägagi korraliku filmiga. Kuigi romantiline komöödia pole just minu piirkond, siis hindeks siiski tugev 8,5/10.

[Goblin]

käisin ka täna vaatamas. Lootsin et see on "Rush Hour 3" aga eksisin ajaga, seega sai see ära vaadatud täitsa tore film, kuid olen ka selle seisukohaga, et romantilised komöödiad pole päris minu ala siiski oli täitsa vaadatav

[Hülss]

Nagu Nowitzki kirjeldas ei üllata selle filmi puhul miski ja see ongi tema peamine viga. Film ise on hea meelelahutus, humoorikas, usutavalt kurb, aga kahjuks pealiskaudne. Tõeline talent on Abigail Breslin, kelle rollisooritusi jään ka tulevikus huviga jälgima. Ilma temata poleks filmi traagiline külg nii usutav olnud. Pisarate valamisest on aga asi kaugel, kuid meelelahutusliku külje täidab No Reservations õnnestunult.

Sisu on kahjuks täielikult "by the book" (ei oska eesti keelde seda väljendit panna) ja iga inimene jagab ära kuidas film lõppeb juba esimese poole tunni jooksul, isegi kui filmist midagi näinud ega kuulnud pole. Zeta-Jones on endiselt ilus, Aaron Eckhart sobib siia filmi kui valatult ja Breslin on see kes kõik kenasti kokku liimib. Hea üritus, aga ei midagi meeldejäävat kahjuks.

Muusikat peab siiski mainima. Parimad palad Itaalia ooperitest tunduvad pealesurutuna, kuid Philip Glass'i loodud muusika on vägagi mõjuv ning veel üks komponent, mis hoiab koos peamiselt nõrka filmi. Ei tea kas nõrk on õige sõna, aga potentsiaali oli siin kindlasti rohkemaks. No Reservation'i asemel soovitan vaadata parem Spanglish'i, kus kokkamine on samuti osa peateemast, kui just selle järgi nälg näpistab.

No Reservations
6/10