Pean ultimatecritikuga nõustuma Justin Longi osas. Kui Die Hard 4 juures tuua välja see fataalne bummer, siis selleks ongi just nimelt Longi tegelane. Masendav, kuidas sellisele vanale karule nagu McClane poogitakse juurde latatarast häkker, kes peaks siis tänapäeva noortele tunduma kohasem kui kiilakas McClane
Samas kogu film on üles ehitatud nö. arvutimaailmale, mis peategelasele alati nii võõras oli. Die Hard 2 toonitas tema dinosauruslikkust tehnika suhtes üsna veatult ja ma kipun uskuma, et sinna oleks see pidanud ka jääma. Wiseman võttis kätte ja tegi kogu filmi McClane`ile võõrast tehnikamaailmast. Jällegi kontrastid hakkasid õnneks tööle ja vana hea
wise cracking action man kicked ass like never before.
Kõigi filmide ühtseks jooneks on alati olnud see, et McClane satub sündmuste keerise keskele ja asub seda isiklikust ajendist lahendama. Siinkohal paigutati kaalukausile tema tütar ja tema tegelase vastu polnud mul näiteks mitte midagi. Winstead ka ikka ju. Et jah...
she is so pretty! Bummer oli aga see, et lähedase inimese päästmise element muutus neljandas jaos jõle kordavaks ja lausa igavaks. Kui esimese kahe puhul tundsin ikka reaalselt kaasa, kui ta oma kallist Hollyt iga keharakuga päästis. Aga neljanda puhul on see jama (ja sama jama kehtib vist siis viienda puhul), et tütar oli nagu taevast kukkunud ja seega ka väga võõras tegelane, kelle vastu Hollyle omast kiindumust ei tekkinud.
Kui nüüd hiljuti McTiernani Die Hard 3 vaatasin, siis pidin tõdema, et seeria looja oli kohe vähemalt ühest tuttavast elemendist (ehk siis lähedase päästmine) loobunud. See oli küll asendatud kõrgema kangeslaslikkusega ehk siis laste päästmine, aga ikkagi suutis McTiernani heroilise osapoole tahaplaanile jätta ja tegeleda rohkem McClane`i ja tema ootamatu paarilise karakteritega. Sellest tundsin Die Hard 4-s suurt puudust, sest ainus asi, mis Wiseman suutis taas luua oligi see, et McClane on reluctant hero. Ja selles suhtes polnud küll eraldi dialoogistseeni vaja, et seda lahti seletada. Eeldan, et see oligi adresseeritud nooremale ja eelkõige ka vanemale publikule, aga vähemalt minu jaoks ei olnud seda vaja. Ma vaatan ju märulifilmi ühe ägedaima tegelasega. Miks? Sest ta on John McClane, thas why! Sellest piisab täiesti.
Wiseman oleks pidanud pakkuma hoopis midagi uut, aga selle asemel lõi ta vana ja uue aja vahel kontrasti ja püüdis siis sellel tasandil toimetada. Sogades vett tütre ja selle poisiklutiga. Ei, see ei lähe mitte.
Õnneks on Die Hard 4 väga äge möllufilm.
It is a great action spectacle, there is no denying. Seepärast ongi vähemalt minu jaoks filmi kõige põnevam külg McClane`i ja Olyphanti vaheline kisma. Kõik muu aga paras taustamüra. Kusjuures Olyphanti kalk ja meeldejääva kõnemaneeriga tegelane on igati tip topp, kui muud noortepäralikku häkkerlust selle ümber ei oleks.
Eks mu jutu point on see, et Die Hard 4 põrus, sest ei suutnud anda McClane`ile väärilist seiklust. Pigem nagu sooduskupong või nagu Die Hard 3.5, sest seda täieõiguslikku seiklust neljandaga ei pakutud. Loodan, et viies on äge
Kui nüüd kõik neli ette võtta, siis ma kardan, et Die Hard 1 ja 3 on mu kõige suuremad lemmikud.
Postitas brixxx » 27. Märts 2012, 11:42 
Kujutage ette kui maailma ägedaim kiilaspea oleks taandunud "TR" taolisesse filmi 
