Meie isade lipud

[Kaido]

Meie isade lipud
Flags of Our Fathers

23. veebruar 1945. fokuseeritakse 2. maailmasõja kuulsaim ülesvõte: 6 meest heiskavad Iwo Jima saarel jaapanlaste tule all USA lipu. Fotost sai üks 2. maailmasõja kuulsamaid ülesvõtteid. Ellujäänud lipuheiskajad John Bradley (Ryan Phillippe), Ira Hayes (Adam Beach) ja Rene Gagnon (Jesse Bradford) ristitakse kangelasteks ning lennutatakse lahingumöllust eemale tagalasse, et müüa sõjaobligatsioone inimestele. Sisimas tunnevad aga kõik kolm meest üht: mingi osa neist jäi jäädavalt Iwo Jimale maha.

Täielikku tutvustust loe siit.

[Ralf]

Arvasin, et tuleb parem, aga võib-olla olen ma lihtsalt sõjafilme nii palju näinud, et miski ei saa enam neis üleliia uut pakkuda - mis sest, et too Iwo Jima saare lahingust on. Sõsarlinalugu "Letters from Iwo Jima" on nägemata, aga "Flags of Our Fathers" valmistas kahjuks küll osaliselt pettumuse. Lahingustseenid olid vinged, ja ka need kohad, kus näitas merd, millel seilasid sajad laevad. Verd lendas ka korralikult, aga ainult sellega head sõjafilmi ei tee. Mingi maitsetu lugu foto kohta ei olnud ka väga vaimustav.

5/10

[Sepateus]

Muide eelkõnelejale vastu rääkides ütleksin, et tegemist ei ole mingi lihtsakoelise sõjafilmiga ning loo sisu on hoopis midagi muud. Kindlasti on paljudel selle arusaamiseks samapalju lootusi nagu aru saada Keskerakonna ausates motiivides.
19. veebruaril maabus 30 000 USA sõdurit Iwo Jima saarel, mida kaitses 21 000 jaapani sõdurit. Seda dessanti loetakse üheks verisemaks lahinguks jaapani vastu.
Filmi lahingustseenidest oleks võinud dessandiosa ja maabumist natuke rohkem näidata, ei jõudnud just eriti detailselt vaadata lahingute reaalset poolt. Silma jäi küll kuidas ühe kaablirulliga (rullis u 500m kaablit) üritati luua kaabelside mäeotsa. Kuid see selleks.
Filmi läbiv teema oli ikka USA majandusraskused, kus nappis välisvaluutast, väärtpaberite väärtus langes ning kasvav lahingutegevus nõudis täiendavaid ressursse. Siis aga saadi tehtud see muide päris lootustandev foto, millest kodumaine eliit kohe kinni haakus, et sisendada kodumaal optimismi ning taastada kodanike toetus sõjategevuseks ning oligi olemas kohe kangelased, kes kisti suurde kampaaniasse mille mõõtmetest nad algul isegi aru ei saanud. Mis kangelastega seal ikka nii väga tegu oli, sest samasuguseid kangelasi langes USA poolel 7000. Minu täielik poolehoid filmis oli rassistlikult tagakiusatud indiaanlase Ira poolt, keda mängis Adam Beach. Tema sai esimesena aru, et ta pole suurem kangelane kui teised, et ta on tavaline sõdur, kes läks sõtta oma riigi huvidest lähtuvalt kuid sõjas võitles ta ikkagi oma kaaslaste eest.
Filmis oli väga hästi näha tsiviil- ja militaarse mõttemaailma tohutud erinevused, mida eelpooltoodud postitaja vist samuti ei adunud.
Kahju oli nendest kolmest sõdurist, kes kisti sellisesse võltsi ja lavastatud palagani rahasaamise eesmärgil. Muidugi saan ma aru, et sõjapidamiseks on raha vaja kuid tsiviilisikud ei saa ja ei saagi kunagi teadma mis toimub sõjas ja milliseid hingelisi ja füüsilisi läbielamisi need mehed pidid elama kes toodi neile täiesti tundmatusse maailma ning kes pidid tegelema sõnaotsese mõttes tsirkusega. Ausaltöeldes oleks ma ise vist kohe esimesel päeval kõik pikalt saatnud ning kindlasti poleks ma olnud nõus lavastama uuesti lipuheiskamist mingi papist mäe otsas suvalisel staadionil. Karistuseks oleks vist kindlasti tagasi saadetud Iwo Jimale.
Tigedaks ajas just nende ärihaide familiaarne hoolitsus kangelaste eest, kes pidid nende jaoks heategevusüritustel ja kohtumistel raha koguma, käskima inimestel osta väärtpabereid jne. Siis kui see indiaanlane, keda nimetati kangelaseks, ei saanud siseneda rassistlikute seaduste kohaselt baari ning ennast täis jõi saadeti ta tagasi saarele nagu ta poleks seda lippu heisanudki. Samas ka teistega kohtumistel ulatasid kõik oma visiitkaarte ja üritasid libedalt ennast ligi kleepida, kuid kui raha käes ja sõda läbi polnud neid kangelasi enam kellegil vaja.
Venelastel on üks kuldaväärt ütlus: Kodumaa ei unusta kuid ei tuleta ka meelde.

[Hülss]

Muide eelkõnelejale vastu rääkides ütleksin, et tegemist ei ole mingi lihtsakoelise sõjafilmiga ning loo sisu on hoopis midagi muud. Kindlasti on paljudel selle arusaamiseks samapalju lootusi nagu aru saada Keskerakonna ausates motiivides.
19. veebruaril maabus 30 000 USA sõdurit Iwo Jima saarel, mida kaitses 21 000 jaapani sõdurit. Seda dessanti loetakse üheks verisemaks lahinguks jaapani vastu.
Filmi lahingustseenidest oleks võinud dessandiosa ja maabumist natuke rohkem näidata, ei jõudnud just eriti detailselt vaadata lahingute reaalset poolt. Silma jäi küll kuidas ühe kaablirulliga (rullis u 500m kaablit) üritati luua kaabelside mäeotsa. Kuid see selleks.
Filmi läbiv teema oli ikka USA majandusraskused, kus nappis välisvaluutast, väärtpaberite väärtus langes ning kasvav lahingutegevus nõudis täiendavaid ressursse. Siis aga saadi tehtud see muide päris lootustandev foto, millest kodumaine eliit kohe kinni haakus, et sisendada kodumaal optimismi ning taastada kodanike toetus sõjategevuseks ning oligi olemas kohe kangelased, kes kisti suurde kampaaniasse mille mõõtmetest nad algul isegi aru ei saanud. Mis kangelastega seal ikka nii väga tegu oli, sest samasuguseid kangelasi langes USA poolel 7000. Minu täielik poolehoid filmis oli rassistlikult tagakiusatud indiaanlase Ira poolt, keda mängis Adam Beach. Tema sai esimesena aru, et ta pole suurem kangelane kui teised, et ta on tavaline sõdur, kes läks sõtta oma riigi huvidest lähtuvalt kuid sõjas võitles ta ikkagi oma kaaslaste eest.
Filmis oli väga hästi näha tsiviil- ja militaarse mõttemaailma tohutud erinevused, mida eelpooltoodud postitaja vist samuti ei adunud.
Kahju oli nendest kolmest sõdurist, kes kisti sellisesse võltsi ja lavastatud palagani rahasaamise eesmärgil. Muidugi saan ma aru, et sõjapidamiseks on raha vaja kuid tsiviilisikud ei saa ja ei saagi kunagi teadma mis toimub sõjas ja milliseid hingelisi ja füüsilisi läbielamisi need mehed pidid elama kes toodi neile täiesti tundmatusse maailma ning kes pidid tegelema sõnaotsese mõttes tsirkusega. Ausaltöeldes oleks ma ise vist kohe esimesel päeval kõik pikalt saatnud ning kindlasti poleks ma olnud nõus lavastama uuesti lipuheiskamist mingi papist mäe otsas suvalisel staadionil. Karistuseks oleks vist kindlasti tagasi saadetud Iwo Jimale.
Tigedaks ajas just nende ärihaide familiaarne hoolitsus kangelaste eest, kes pidid nende jaoks heategevusüritustel ja kohtumistel raha koguma, käskima inimestel osta väärtpabereid jne. Siis kui see indiaanlane, keda nimetati kangelaseks, ei saanud siseneda rassistlikute seaduste kohaselt baari ning ennast täis jõi saadeti ta tagasi saarele nagu ta poleks seda lippu heisanudki. Samas ka teistega kohtumistel ulatasid kõik oma visiitkaarte ja üritasid libedalt ennast ligi kleepida, kuid kui raha käes ja sõda läbi polnud neid kangelasi enam kellegil vaja.
Venelastel on üks kuldaväärt ütlus: Kodumaa ei unusta kuid ei tuleta ka meelde.

Ja mis sa filmist arvad? Tänan põhjaliku ajaloo tunni eest, aga mis oli selle filmi plussid ja miinused? Kui tohib küsida:)

Postitasin oma arvustuse ühte teise foorumisse, aga see kahjuks kustutatud, et nüüd pean mingi häguse hinnangu anda. Anyway...
Clint Eastwood'ilt ootasin ma enamat. Ma ei mäletagi sellest filmist palju, kui ausalt öelda. Mäletan seda, et näitlejatööd olid keskpärased, näitlejate valik üldse, oli halb. Tegelastele ma kaasa ei tundnud, sest näitlejad ei saanud oma tööga hakkama. Lahingustseenid, no see selleks, neid oleme me kõik näinud ja igasuguseid veel. Flags Of Our Fathers on pigem poliitiline draama kui rõhutatult, sõjafilm. Filmi teema iseenesest on väga huvitav ja tähtis eelkõige ameeriklastele. Üks asi mis mulle samuti negatiivse mulje jättis, oli see nö jutustaja, kes neid vanureid intervjueeris ja siis pärast oma isa surivoodil nuttis - mis asi see oli? Idiootsus, kergelt öeldes. Mingi sekundaarne tegelane, keda ei lahata mingilgi määral, pigistab mõne pisara filmi lõpus ja kas ma pean nüüd nukrust tundma või midagi sellist? Loomulikult ma ei mõtle, et ma külm inimene oleks, vaid terve jutustaja osa ja see lõpujant oli puhas kõrvalsüžee, mis ei olnud vajalik. Filmi sisu hüppas ühest kohast teise liiga palju, sellisel viisil on huvi kergelt kaduma ja film muutub üleüldiselt igavaks ja venivaks, mida ta ka oli. Ainuke asi mis meelde jäi millegi positiivsega, oli Adam Beachi rollisooritus. Ma usun, et selle Iwo Jima loo sügavus peitub pigem selles teises filmis, mida pole veel kahjuks näinud, aga plaanis ära vaadata kindlasti.

Flags Of Our Fathers
6/10

[Nowitzki]

Tegu siis suht mageda ja igava filmiga.Filmi sisu on kindlasti tähtis ja oluline ameeriklastele,mind jätis suht külmaks.Lisaks veel film venis.Ja ausalt öeldes kadus ära igasugune isu,teine film ära vaadata.


2/10

[LiveForThis]

7/10