Bonnie ja Clyde

[Peata Ratsanik]

Bonnie ja Clyde
Bonnie and Clyde

1930-ndate Ameerika, suure depressiooni aeg.
Elust tüdinenud Bonnie (Dunaway) ja äsja vanglast vabanenud Clyde (Beatty) moodustavad kuritegeliku duo ning armunud röövivad oskuslikult panku Texasest Oklahomani. Peagi saab varaste paar väga
kurikuulsaks ning teenib endale sellega kannule politsei.

Film võitis Oscarid parimale naiskõrvalosale ja operaatoritööle.

Täielikku tutvustust loe siit.

[Forzelius]

Huh, kust alustada. Peaks vist ära märkima, et 60ndad ei ole just mu lemmik-kümnend. Alati mõjunud justkui üleminekuperioodina, kus seljataga on 50ndate kuldajastu ning ees revolutsioonilised 70ndad. 60ndad ei too otseselt ise mitte midagi lauda ning kuigi säravaid erandeid jagub, kahvatub üldtoodang eel- ning järelkäijate kõrval.
"Bonnie ja Clyde" võtab suurepäraselt selle šabloonsuse ja mittemidagiütlevuse kokku. 1:50 mõjub nagu 2:20. Kohati tekkis tunne nagu esimese 5 minuti sündmuseid oleks korratud terve filmi jooksul lihtsalt asukohti vahetades. Väga nõrgalt kirjutatud ning lavastatud tükk, selles mõttes. Mul polnud absoluutselt lõbus seda filmi vaadata ning kas Depressiooni-ajastul toimuva pangaröövlibande lugu ei peaks just seda (kui mitte midagi muud) olema?
Näitlejad olid tüütud ning stereotüpiseeritud: Clyde oli klassikaline pahapoiss, kes ei tunnegi mitte midagi muud kui vägivalda, Bonnie oli rumal blondiin, kes arvas, et ta on eriline lihtsalt sellepärast, et keegi talle seda ütles. Mul on sulle uudiseid Bonnie - sa ei ole absoluutselt teistsugune kõikidest nendest teistest sinu väikelinna elanikest, kellest sa nii väga erineda püüdsid. Ja Blanche on üks kõige irriteerivamaid karaktereid kinolinal. Lihtsalt peab olema. Pool filmi veetis ta lihtsalt karjudes, ülejäänud poole vingudes, et miks talle raha ei anta (mis sest, et ta sittagi ei tee, "ma ju riskin ka oma eluga") ja kehvasti koheldakse. Gene Hackmani Buck oli säravaim vast.
Muusika oli samuti vist terve filmi vältel ühe minutilise pala kordamine. Ja esitaja jättis moe nagu soojendaks ta vabal ajal ZZ Topi. Aga see on puhas subjektiivne kriitika. Ei sobinud ega ei aidanud kaasa loo tõsiseltvõetavusele. Pigem, koos näitlejate ülemängimisega, andis panuse loo multika tasandile langeva naeruvääristamisele.
Vähesed head küljed: Depressiooni-ajastu tavainimeste kujutamine ning lõpp. Kuna "Grapes of Wrath" on ilmselt üks mu lemmikdraamasid eales, siis läheb mulle see teema alati korda. Üks esimesi stseene, kus Clyde annab kodust väljaheidetud pereisale tuki, et too saaks maja ülevõtnud panga sildi augustada, läks mulle väga peale. Ning auto nägi täpselt sama välja nagu Henry Fonda perekonna oma eelmainitud filmis. Sellist inimlähedust oleks võinud rohkem olla. Vähem aega oleks võinud raisata totakate tulevahetuste ning ebausutava naiivsuse peale ning enam anda aega Ameerika ühe valusaima modernistliku perioodi kujutamisele.
Lõpp ise oli suurepäraselt tehtud ning kinemaatiliselt kahtlemata parim segment. Kuigi stilistiliselt ja tonaalselt täiesti erinev, meenutas miskipärast Scorsese ning Coppola nimekaimate teoste lahendusi. Montaaž, kaameranurgad, stseenisisene liikumine - perfektne. Isegi nii väga meeldis, et tõstan puhtalt viimase stseeni pärast hinnet.
Aga kahjuks nende kahe elemendiga positiivne pool ka lõppeb. Võib-olla oleks olnud parem, kui Bonnie ja Clyde'i lugu oleks linale toodud kas märksa varem (40ndatel) või kõvasti hiljem (tänapäeval). Märksa varem, sest oleks säilinud mingisugune seotus selle perioodiga või siis hiljem, kui oleks olnud vahendeid, et asi paremini teostada. Üks väheseid filme, mille kohta ei paneks uusversiooni üldse pahaks. Minu jaoks jäi see film lihtsalt kohutavalt igavaks.

4/10