Ausalt öeldes pole aimugi, mis mind selle filmi juures aastate eest võlus. Küllap pakkus piisavat vaheldust tupikusse jooksnud algsele seeriale, et näidagi hea filmina. Eraldiseisvalt jääb ta praktiliselt igast küljest nõrgaks. Alustuseks on siin 90ndate algusele omaselt silmatorkavalt kehvad visuaalefektid ja hädine stsenaarium, mille meta-sõnum ei tähenda mitte midagi. Tegelased on nõrgalt kirjutatud (Heatheri karakteri ainus väärtus on see, et ta mängis kunagi paremates filmides Nancyt), näitlejad on valdavalt vist isegi okeid, aga mingit keemiat nende vahel pole. Seda mäletasin juba üheksa aasta tagusest vaatamisest, et filmis esitletud perekond ei mõju absoluutselt nagu perekond: mehel ja naisel omavahel mingit keemiat pole ja laps ka kindlasti nende oma pole.
Mis viib meid filmi nõrgima lülini – Heatheri poja rolli on valitud kohutavalt kehv lapsnäitleja, kes on näitlemist õppinud ainult "Üksinda kodus 4" ja "Õudne film 3" vaadates (jah, ma tean, et neid filme polnud toona olemas, aga ju on see poiss andekam ajarändur kui näitleja). Standardid lapsnäitlejatele on viimastel aastatel mühinal tõusnud ("Stranger Things" ja "It", khm-khm), aga see, mida Miko Hughes siin filmis teeb, ei oleks tohtinud ka 90ndatel okei olla. Igasugune tõsiseltvõetavus, mis sel filmil olla võiks, on hetkega nullitud. Ja süüdi pole loomulikult laps, vaid filmitegijad, kes arvasid, et Heatheri poeg peab ilmtingimata imik olema, mitte paar aastat vanem – noh, et poleks mingil juhul võimalik juba mõtlemisvõimelist last mängima võtta.
Kuigi filmi võlu peaks olema selles, et "teeme labastatud Freddy uuesti hirmsaks", mõjub viimane vaatus hoopis lasteõudukana – seda suuresti kehva näitlemise ja lollide eriefektide koosmõjus. Digi-Freddy näeb siin nõmedam välja kui Skorpionikuningas "Muumia tagasituleku" lõpus.
"Uus luupainaja" võinuks vabalt olla film sellest, kuidas
Jumal tänatud, et "Scream" nii palju parem on.