Postitas Rasmus » 26. August 2025, 18:48
Kui ma üldiselt olen seda meelt, et mida rõvedam õudukas, seda lõbusam, siis see on üks väheseid kordi, kus räige vägivald minu jaoks ennast ära ei põhjendanud. Mõnes teises kontekstis võiksin ehk sarnast body horrorit taluda, nt "Evil Deadis" täidab see hoopis teist eesmärki, aga siin oli see õel ja vastik. Ausalt öeldes ei mõista ma päris täpselt, miks "Bring Her Backi" sarnaseid ülirõvedaid õudukaid viimasel ajal kriitikute kiidulaul saadab, samas kui mitte liiga ammu nende peale ülalt alla vaadati.
Sisuliselt ei olnud selles leinaloos midagi uut (mis ei tähenda, et see poleks olnud kompetentselt lavastatud ja kirjutatud ning veelgi paremini näideldud). Lihtsalt jääb arusaamatuks vajadus sellisel kujul vägivalla järele, eriti kui ohvriks on lapsed. Ei oska isegi päris täpselt näppu peale panna, kellele see film mõeldud peaks olema - need, keda kõnetab kööginoaga lapse suus surkimine, ei hooli ilmselt nii traagilisest ja emotsionaalsest loost, samas kui need, kes võiksid selle sügavust hinnata, ei taha ilmselt magavale tüdrukule rusikaga virutamist näha. Trööstituselt meenutas pisut "Martyrsit".
Positiivse külje pealt on rõõm näha, et õudusfilmide uue tulemisega on jälle ilmunud üks väga selge käekirjaga loominguline tandem.