Oleks seda HÕFFil näinud, oleksin ilmselt vaimustuses. Praeguses kontekstis, kus räägitakse sellest kui ülimalt põhjapanevast Hollywoodi ja vananemise peegeldusest, lisaks veel aegade kõige rõvedamast body horror klassikast, ma haipi lõpuni ei mõista. Hästi lihtsakoeline film, mis tõesti on kohati rõve ja viimases vaatuses ehk oodatust hullumeelsem, aga et ta oleks nii üle mõistuse kõnekas...? Lõbus ja loll sopaõudukas groteskse sõnumiga, jah, aga Oscari-suminat selle ümber on väga veider vaadata. Oleks A24 selle taga, siis saaks veel aru, kuidas õnnestus selline kõige paremas mõttes trash-kino kunstifilmiks spinnida, aga praegu tõesti ei mõista.
Mis ei tähenda, et film ei oleks mulle meeldinud.