Lugesin seda lõpuks emakeelde tõlgitud koomiksit - esmakordne kohtumine patulinna lugudega paberil - ja mõtlesin, et mis "Sin City" fenomen ikkagi on. Lugu ise on ju lihtne, tegelaste väljapaistvus üksnes nende võikuses ja barbaarsuses. Ka pole tegu kõige omapärasema või leidlikuma kunstnikutööga. Aga visuaalselt on ometi huvitav see üksnes musta ja valgega saavutatud lihtsate joonistuste mõjuvus pluss omajagu tugev sõnaline narratiiv.
Otsustasin seejärel ka filmi uuesti ära vaadata. Kunagi kinos nähes vaimustas oluliselt rohkem, eks ta mõjus uudsena ning siis sai ka vähem mõeldud kõiksuguste eetika ja meelelahutuse suhet puutuvate küsimuste üle. Esimene kolmandik Marv'i looga ongi iseenesest kõige põnevam, edasi on Clive Owen ja Bruce Willis küll tasemel, ent tempo vaikselt siiski langeb. Tasemel näitlejad väiksemateski rollides ongi filmi üks peamisi trumpe. Teiseks ja määravaks on kindlasti stiililine lahendatus. Eks ole see film heaks näitkes, kuidas on lihtne ägedat vormi vastu võtta ning sisust mööda vaadata. Viimane on, kui jutustustena pealeloetavast üsna tihedast tekstist edasi vaadata, banaalsuse piiril. Kogu vägivalla kohta on mitmed käigud ikka kohutavalt lihtsameelsed, aga kui sisulises küljes midagigi head leida, siis eks ole kõik selle patuse maailma detailid ju vastikul kombel eluliselt tuttavad - korrumpeerunud poliitikud, usumeestest pedofiilid ja ära hellitatud rikkurivõsud. Groteskne, aga siiski hea. 8/11