Ma arvan ka, et selle filmi arvustamine nõuab kõigepealt arusaama, millist versiooni uskuda, et on see kõige tõelisem. Kuna eksisteerib 2 erinevat cuti ja säärane asi
siis kaldun arvama, et pigem see. Ja mulle meeldib ka selline variant rohkem. Sest olgem ausad, tibake ebaloogilisi kohti (inb4 miks loogikat otsida üldse, eks) oli, kui arvata, et asi läks rohkem traditsioonilisemat moodi. Esiteks, mis on tõenäosused, et sääraste jubetistega kokku puutudes kari naisi üldse korraga nii badassiks muutub. Täiesti võõras kohas, uudse ohuga kokku puutudes. Ole sa nii hea grupijuht või kaljuronija, aga sügavalt kahtlen, et sellised alalhoiuinstinktid välja lööksid. Erandi teen Sarah puhul, kuigi isegi tema oli kohati liiga Ripley. Ja see ei ole selle mõttega öeldud, et see oleks mu vaatamiskogemust vähendanud, sest säärase mõttelaadiga ei saakski vaadata selliseid filme, aga kui midagi ebausutavat üldse säärase ebausutava süžeega loost otsida, siis oleks see see.
Väga polnud alguses sellega ka rahul, et ainult naistepunt oli. Eriti, kuna kõik olid tundmatud, raske oli aru saada, kes on kes. Ja see maksis ka kätte, kuna ma ei seostanud alguses üldse ära seda, et
Mitte, et ma oleks eelistanud tuntumaid nägusid. Ei, täiesti kontvõõrad töötasid selles mõttes hästi, et ei hakanud otseselt kellelegi kaasa elama, vaid jälgisid grupi üleüldisi tegemisi.
Kiiduväärt oli aga atmosfäär. Mulle meeldis, kuidas pinget ehitati mõnusalt ja ei loodetud liigselt odavate "vaatan vasakule-sittagi pole-vaatan paremale-sittagi pole-tähendab et võin nüüd jälle vasakule vaa-ohshit" kitšide peale. Ekvivalentne maa peal toimuvates õudukates vannitoa peegelkapi avamise-sulgemisega. Ei. Siin oli väääga asine pinge kerimine. Mõnusad värvid samuti. Esmapilgul olin kuidagi skeptiline kui kogu see rafting-stseen oli, kinematograafia suhtes, aga shit, äge oli. Punane värv oli eriti vinge.
Pani mind kui vaatajat tundma, et oled ka justkui üks nendest ränduritest ja põgeneda pole kuhugi. Ring tõmmati väga ilusti pidevalt koomale.
Aa, ja see esimene kitsustest läbiroomamine andis mulle väga rõveda klaustrofoobia tunde. Alati olnud säärastes hanereas roomamise-stseenide puhul vastik nihelus sees, seekord ei erinenud sellest.
Eks ma rohkem usun ikka midagi kahe versiooni vahepeale, aga meeldejääv vaatamine oli. Atmosfäär tõsiselt 10/10. Pole üldse õudusfilmide fänn või midagi, aga selliseid tükke vaataks hea meelega. Oluliselt parem elamus kui mõni suvaline gorefest või samaraterror. Vastik, põnev, hea, jube.