Mulle on romantiliste komöödiate puhul jäänud täiesti mõistmatuks järgmine
scenario: naine ja mees pole teineteist pikka aega näinud, siis kohtuvad taas ning armuvad, kuid üks on juba teisega kihlatud või abielus. Saan jah aru, et selle eesmärk on süvendada vaataja jaoks olukorra lootusetust, aga vähegi kogenum filmivaataja teab, et mees ja naine lõpetavad niikuinii koos. Mul hakkab näiteks sellest "altarile jäetud" kolmandast osapoolest alati kahju. Alles hiljuti oli sarnane film, kus juhtus täpselt nii. Õnneks antud teose puhul ei olnud see nii hull, kuna...
Siis teine asi: sellised "kehavahetusfilmid" on kõik täpselt samasugused, alati peab vanema inimese kehasse sattunud noor inimene tulema toime oma puudujääkidega suhtlemises või tööoskustes ning kõik sellega seotud huumor on minu jaoks ammu iganenud ja korduvalt nähtud ("Vice Versa", "Big" jt), nii et midagi uut ja huvitavat ei suudetud üldse pakkuda. Jennifer Garner oli peaosatäitjana suhteliselt keskpärane. Oleks tahtnud kedagi särtsakamat või nooruslikumat, vähem emalikku. Vahepeal mõtlesin, et võib-olla oleks Judy Greer hoopiski parem olnud, pealegi pole teda vist kunagi üheski filmis peaosa näinud mängimas. Aga Ruffalo oli
Kasutatud muusika on hea, kuulasin
soundtracki juba tükk aega enne seda, kui filmigi vaatasin.