Mina olen Alice

[Aixi]

Mina olen Alice
(Ik ben Alice) (2015)

Roboti ja inimese vahelise empaatia ning armastuse võimalikkus on ilmselt üks ekspluateerium ulmevaldkonna ning futuroloogia küsimus, mille üle on mõtiskletud nii kirjanduses, mängufilmides kui ka teadusartiklites. Käesolev dokfilm vaatleb värske pilguga üht põnevat eksperimenti, milles väike armas ca 60 cm pikk robotnukk Alice viiakse seltsiliseks üksinduses igavlevatele Amsterdami vanaprouadele. Filmi materjalist suur osa pärineb Alice silma installeeritud kaamerast. Tulemuseks on sõna otseses mõttes ühe peategelase vaatepunkt, sest emotsioonid on meie ees vahetult ja süütult. Armsate vanaprouade reaktsioonid pisikese inimrobotiga suheldes on lihtsalt niivõrd ehedad ja mahlakad, et patt pole seda dokki kirjeldada ka kui hooliva huumoriga täidetud filmi. Kas Alicest saab tulevikutrend vananevate ja üksildaste eakate hoolduses, näitab ilmselt aeg, aga kokkuvõttes on selle filmi tulemused pigem positiivsed. Kuna Alice suhtleb siis hakatakse ka temaga suhtlema. Ja nagu kõikides suhetes on ka siin oma sisemine dramaturgia, algsest umbusklikust võõrastamisest rõõmsate ühiste hetkede kaudu lahkumiskurbuse ja igatuseni.



Loe täielikku tutvustust siit