Postitas Ralf » 23. Juuli 2007, 19:30
Peale minule parajalt keskpärasena tundunud "Hosteli" valmimist sai Eli Rothist kultuslavastaja, Quentin Tarantino võttis ta oma hõlma alla ja nüüdseks arvatakse tal exploitationi taaselustamise aspektist kõvasti potentsiaali olevat - praegu on tal käsil juba suurem projekt ja selleks on tehnika zombikultuuriga ühendava Stephen Kingi romaani "Cell" filmiversiooni lavastamine. Tema esimese töö "Cabin Feveri" teed minuga ristuda jõudnud ei olnud ja kui avaneski võimalus see viimaks ära näha, siis haarasin sabast kinni ja ei kahetse üldse - parim horrorkomöödia, mida ma üle tüki aja näinud olen.
Sisulisest küljest võib tõmmata paralleele Sam Raimi klassikõuduka "Evil Deadiga" - viis noorukit suunduvad peale keskkoolilõpetamist otsemaid nädalasele puhkusele üsna isoleeritud olemisega maamajakesse, kuid peagi satub nende ukse taha üleni verega kaetud Henry, kel näikse mingi tõsine haigus küljes olevat. Enesekaitse ajel pistavad segaduses noorukid mehe põlema, ent avastavad üsna ruttu, et haigus on kergestinakkav ja kujutab endast tõsise loomuga lihasööjabakterit, millega neil tuleb silmitsi seista. Vähetsiviliseeritud ümbruskonnast ei maksa kah erilist abi loota, sest kohalikud on üsna vaenuliku loomuga ja šerifi abi unustab end pidusse, mistõttu jääb tal ka noorte mittefunktsioneeriva auto tarbeks puksiiri kutsumine.
Ma alguses oskasin oodata lõbusat alla/üle keskmise slasherit ja lõppedes oli tuju nii positiivseks krutitud, et kohe ei oskagi halvasti öelda. Esiteks meeldis see, et viis peategelast ei olnud stereotüübid, keda ma tavaliselt analoogsetes filmides näeme ja kes jõuavad enne mõne tigeda mõrtsuka käe läbi otsa andmist kõigest voodis veidi mürada. Karakteriarendust on siin küllaga ja mõistagi siis ka dialoogi, mis end ilusti vana kooli gore´i vahele pressib - olen juba harjunud sellega, et seda tüüpi filmide stsenaariumid piirduvad napaka karjumise ja vaid alkoholi puudutava totaka lobaga, seega tõi Roth minu jaoks slasheržanrisse veidi uut jumet ning tegi alguse poole kah väikese vaimuka cameo.
Lisaks sellele meeldis mulle filmi hulgaliste imelikke nüansside juhuslikkus, alustades pannkoogilembelisest karated harrastavast poisist nimega Dennis (ei saanud naeru pidama) ja lõpetades jänesekostüümis mehest, keda peategelane hetkeks haiglas silmab (pidavat olema viide "The Shiningule", kuigi minu arvates pigem Lynchi "Rabbitsile", märkasin ka, et tema nimi on ära toodud lõputiitrites A Very Special Thanks To all). Muidugi ka kohaliku poeomaniku kommentaar sellest, et tema poeseinal ilutsev püss on neegritele ning sellega seonduv väike lõpustseenike.
"Cabin Fever" igatahes süstis minusse korralikult usku Eli Rothi talendi suhtes, oma alamžanri kohta väga ainulaadne õudukas, mis kindlasti vaatamist väärib, kui paar õlle ja snäkke käeulatuses on. Film muuseas oli Lions Gate´i 2003 aasta odavaim (1.5 miljonit) ja ühtlasi ka tulusaim film. Meeldis!!