By most accounts, everyone was crazy about Grace Kelly. According to James Stewart, "Everybody just sat around and waited for her to come in the morning, so we could just look at her/ She was kind to everybody, so considerate, just great, and so beautiful." Stewart also praised her instinctive acting ability and her "complete understanding of the way motion picture acting is carried out."
Kõlab igati usutavalt. Imetlusväärne! See hetk, kui Jimmy Stewart aru saab, et deidib maailma parimat naist, peegeldab ilmselt enamiku vaatajate emotsiooni:
Spoiler :
Aga okei, aitab nüüd Grace Kellyst. (RIP)
Spoiler :
Film tervikuna mulle nii kustumatut muljet ei jätnud, lugu tundus kuidagi liiga lihtne ja lineaarne. Siin eelkõnelejad on öelnud, et on aastatega filmi armastama õppinud - kes teab, äkki läheb nii minulgi. Esimesel vaatamisel igati koherentne karakterite juhitud sõiduk, mis kõrvalteede kasutamise asemel otsejoones lõpp-punkti põrutas, sattudes siiski teekonnal nii mõnessegi ummikusse. Või midagi taolist, ma ise autoga ei sõida, ei tunne neid metafoore (siin on mingi valgusfooride nali peidus, aga ma ei viitsi seda hetkel leiutada). Mõte igatahes selline, et vahel dragis liialt, aga lõpp oli küll äge, ja kuna terve selle sõidu sai veeta niivõrd sümpaatsete tegelaste seltsis, ei pane ma pikka eelmängu eriti pahaks.
Ja kuna Hitch mulle keskendumisvõime eest aeg-ajalt kommi pakkus...
Spoiler :
Ja vahvalt lavastatud ka!
7/10