Leto / Suvi

See foorum on mõeldud Filmiveeb.ee filmide kommenteerimiseks.

Moderaator: Meeskond

Leto / Suvi

PostitusPostitas JazZ- » 30. Juuli 2018, 00:51

Leto / Suvi
Summer (Leto) (2018)

Cannes'i võistlusprogrammis esilinastunud ja sealt parima soundtrack'i auhinna noppinud "Leto / Suvi" taasloob 80ndate alguse atmosfääri, milles kujunes ja alustas oma karjääri vene kultusbändi Kino liider Viktor Tsoi.

Kuigi film põhineb tõsielulistel sündmustel, pole selle lähenemine mitte dokumentalistlik, vaid pigem poeetiline. Viktor Tsoi lugu avaneb siin läbi suhtekolmnurga, mille moodustavad noore äsja tehnikumi lõpetanud Vitja kõrval ka vene underground rock'i tollane liider Mike Naumenko ja tema naine Natalja. Kui Naumenko on pigem intellektuaal, kes tunneb detailselt Lou Reedi, David Bowie't ja teisi lääne muusika tippe ning otsib oma häält, siis Tsoi paistab kohe silma oma heas mõttes primitiivse ja ürgse andega. Nende teekond läbi Leningradi tänavate, kommunaalkorterite ja rock-klubide on täis ajaloolise tähendusrikkuse särinat ja kaduvuse pinget. Materiaalse kitsikuse kiuste võib inimese meel luua ja kogeda suuri asju.

Loe täielikku tutvustust siit
Kasutaja avatar
JazZ-
Aasta foorumlane 2018
Aasta foorumlane 2018
 
Postitusi: 3827
Liitunud: 19. Aprill 2009, 19:19
Asukoht: Tallinn

Re: Leto / Suvi

PostitusPostitas Rasmus » 03. August 2018, 18:04

Sõber kutsus kinno ja tegi pileti välja, muidu poleks ilmselt filmi kunagi nägema sattunudki. Кино eksistentsi ja loominguga olen kursis vaid nii palju, kui DND kontsertidel kuulnud olen. Viktor Tsoi nimi on samuti tuttav, aga seda täpselt nii palju, et enne filmi küsisin sõbralt, kas tegu on kirjanikuga. Tõdemus pärast filmi vaatamist:
Spoiler :
EI OLE!

Ma ei oska öelda, kui lähedal filmis jutustatud lugu tõele on, aga see lugu, mida jutustati, meeldis mulle väga. Sõber ütles pärast tiitrite lõppemist, et ta ootas midagi suuremat, "Leto" aga on kuidagi tuttav ja kodune. Mulle just see meeldiski, kõik on kuidagi väike ja lihtne. Pole suuri draamasid, pöördepunkte ega sündmusi, algust ega lõppu, lihtsalt kulgemine, mille taustal tunda kogu aeg varitsemas elu traagikat. Ma ei oska täpselt öelda, miks ma selle looga nii hästi suhestusin, pole mu elu vist märkimisväärselt sarnane, aga saalist lahkudes tundsin küll, kuidas mu maailm täiesti segi on paisatud. Või siis just lõpuks korda tehtud. Muusikalised numbrid meeldisid väga ja "Мои друзья..." on mu uus lemmik. Lõpupoole läks fookus natuke ujuma, muidu oleks olnud perfektne elamus.

Sorry, et nii deep olen, aga see film tõesti puudutas mind. Ma loodan, et teile meeldib ka.
5/5
Kasutaja avatar
Rasmus
Filmiveeb.ee meeskond
Filmiveeb.ee meeskond
 
Postitusi: 5052
Liitunud: 08. Märts 2012, 15:26
Asukoht: Honey Island Swamp

7.5/10

PostitusPostitas Ralf » 03. August 2018, 20:31

Sõber tahab, et Rasmus vaataks vähem "Sharknadot" ja rohkem kunstipäraseid filme! :P
Mina ka nautisin. Stiililt meenutas teiste seas Jarmuschit. Ma vähemalt usun, et näiteks Jarmusch väntaks niisuguse filmi noorelt surnud kultuslikust muusikust. Hindan just sedalaadi lähenemist, nagu Serebrennikov kasutab. Ei ole tegemist monotoonse ainult faktidel tugineva portreefilmiga, vahepeal mõjub see rohkem eksperimentaalse muusikali või kollaažina, aga samas igavaks ei muutu, sest tegelastel on justkui väga põnev kogu aeg ja seetõttu on põnev ka publikul. Ja üldiselt arvestades ajastut ja tegevuskohta, võiks filmi meeleolu päris lohutu olla, aga lugu on siiski jutustatud positiivses ja helges võtmes. Vahel ei olegi tarvis luua suurt tragöödiat, vaid just mõnus kulgemine, nagu Rassu hästi ütles. Ilmekas mängufilm. Muidugi ma ei pannud pahaks pidevaid muusikateemalisi diskussioone, olles ka ise T. Rexi, Blondie, Lou Reedi jt artistide fänn. Märkasin seinal isegi Bob Dylani "Planet Wavesi" kaanepilti, mis ka minul paar aastat seinal oli, küll palju väiksemas suuruses. High five!
Kasutaja avatar
Ralf
love <3
 
Postitusi: 13749
Liitunud: 06. Mai 2006, 14:57
Asukoht: Sinu voodialune (väga tolmune *köh*)

Re: Leto / Suvi

PostitusPostitas JazZ- » 17. August 2018, 16:08

Olen juba vähemalt nädalakese vaaginud, kas ja mida selle filmi kohta kirjutada, sest kui Rasmus ütles paar aastat tagasi, et:
Rasmus kirjutas:/.../Jazi postitused kipuvad endas sisaldama vähemalt üht nalja, mis ei ole väga forced /.../


... siis tunnen, et "Leto" puhul jään juba nende ülejäänud n-1 forced nalja leiutamisega hätta ja seega tekib tunne nagu petaksin oma lugejaid. Kuna see film kaob kinodest aga kiiremini kui vorst nõukaaegsetelt poelettidelt, samas kui selle ICM'i check'ide arv kuidagi suureneda ei taha, tunnen kohustust teid informeerida, et võite jääda ilma võimalusest selle aasta parimat filmi suurelt ekraanilt näha, kui te KOHE PRAEGU kino poole astuma ei hakka. Kõik lõunaeestlased on oma bussi tegelikult ammu maha maganud, sest näiteks Tartu kinolevist kadus see pärast üht linastusnädalat, aga tallinlaste lootus veel õnneks täielikult kustunud pole. Kuna selle hype'iga on nüüd ilmselt kõigi ootuste jaoks pettumuseks soodne keskkond loodud, siis märgin kohe ära, et kellelegi valuraha ma siiski maksma hakata ei kavatse.

Kuigi tähtsamad pidepunktid on suures osas juba eelkõnelejate jutust läbi käinud ja näiteks "kulgemise" kommentaaridest saan aru küll, siis alguse ja lõpu puudumisele vaidleksin jälle vastu. Minu meelest võib seda väita ainult juhul kui a) oled harjunud Hollywoodi dramaturgiaga ja eeldad, et lõpp peaks sisaldama Viktor Tsoi suurejoonelist võitlust tema pikaaegse archnemesis'ega, kelle ta viimasel minutil Vangelise eepilise muusika taustal auti lööks b) eeldad, et loo keskmes on Viktor Tsoi. Kuna tegelikult on tsentris aga hoopis Nataša Naumenko, siis vähemalt tema vaatepunktist oli lugu üpris selgelt piiritletud. Loodan, et saate nüüd ka ise oma rumalusest aru!

Muusikanumbrid ja viited toonase aja rock-artistidele olid ülivinged - "Passengeri" esimese rea ajal hakkasin õnnest peaaegu nutma, sest ma isegi ei teadnud varem, kui väga seda lugu nõukaaegsete trammireisijate esituses kuulda olen tahtnud. Lisaks oli mu elus periood, mil Lou Reedi "Perfect Dayd" peaaegu 24/7 - viis päeva nädalas ketrasin, nii et toredat äratundmisrõõmu pakkus seegi, kuigi number ise jäi Iggy Popi hittloo omale veidi alla. Кино enda laulud on jälle üpris sarnased (ja noh, tõenäoliselt ka mõjutajaks) mu lemmik eesti artistide repertuaarile (vt. kõik asjad, mis on seotud Allan Vainolaga), nii et olen sõnapaari "nii et" juba ülemäära palju kasutanud. Ralfi Jim Jarmuschi võrdlus polnud paha, ise tabasin aeg-ajalt teatud paralleele Edgar Wrighti stiiliga, aga nagu siin vist juba varemgi hädaldanud olen, kipub Edgari looming mulle LIIGA pealetükkivalt lahedana mõjuma, samas kui Serebrennikov seda piirmäära ei ületanud ja lahedusest täpselt parajad doosid mõõtis.

Mõnes mõttes tahaksin seda filmi uuesti näha, sest muusikanumbrid olid tõesti erakordselt dope'id, aga samas kogu vahepealset lugu uuesti vaadates võib tekkida tunne nagu hakkaks korraliku traageldust uuesti lahti kiskuma. Olin lõpus igatahes üsna breakdown'i lähedal, aga õnneks ei lasknud ülejäänud seitsme kinokülastaja juuresolu mul oma cool'i kaotada - tänan teid selle eest, lahked võõrad! Kuigi ma ei saa garanteerida, et see film kõikidele samaväärselt korda läheb, sest ma ei saa garanteerida, et Lou Reed teie playlist'is sama sage külaline on olnud, peaks see minu subjektiivselt hinnangul siiski objektiivselt nauditav vaatamine olema. Ehk kui ma muidu olen nagu iga teine eestlane oma "Ei, ei - Eesti on Põhja-Euroopa, mitte Ida-Euroopa!"-ga, siis pärast "Leto" vaatamist mõtlesin kohe rõõmsalt, et filmi tegevustiku ajal oli Viktor Tsoi ju tegelikult meie riigikaaslane.

9-10/10
Kasutaja avatar
JazZ-
Aasta foorumlane 2018
Aasta foorumlane 2018
 
Postitusi: 3827
Liitunud: 19. Aprill 2009, 19:19
Asukoht: Tallinn


Mine Filmid

  • Statistika
  • Kes on foorumil

    Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 44 külalist

cron