Postitas Ralf » 31. Mai 2018, 22:21
Läksin täiesti impulsiivselt esilinastusele, teades vaid, et Topher Grace on pandud hirmsasse majja ning tegemist Blumhouse'i tootega. Natuke tõmbas ligi ka see, et režissöör tegi "The Last House on the Lefti" uusversiooni, mis mulle meeldis teostuse poolest. Mõtlesin, et ma juba nii palju näinud õudukaid kriuksuvatest vanadest majadest, kuid käesolev teos mõjus isegi omapäraselt ja suutis kohe paeluda. Õhustik tundus sõgedam, ebamugavam ja klaustrofoobsem. Lugu on suures osas Topheri monoetendus. Tema üksindus lisas pinget, sest loo keskmes pole mitte kokku hoidev perekond (vähemalt mitte klassikalises mõttes), vaid üks ärev kutt, kes peab täitsa omaette olema surnud isa häärberis. Meeldis ka see konks, et Topher Grace'i tegelasel Tomil, kes istunud paarkümmend aastat hullaris, kruvid logisevad ja seega võib ta kõiki õudusi ette kujutada... Mis minu meelest on mõjuvam kui vaimud, sest iseenda peas mässavad tormid on ikka õudsemad ja majast saab ehk põgeneda, aga oma vaimuhaiguse eest mitte. Mingist hetkest lisandus veel see dimensioon, et äkki on majas toimuv palju reaalsem kui Tom arvab, ja mind lõbustas ka see, et kui jalavõru kandev Tom peaks majast lahkuma, siis ootab teda naasmine hullarisse ja seda ta kindlasti ei taha. Nii et väga hästi andis film edasi lõksus olemise tunnet - nii majas lõksus olemise kui iseenda peas lõksus olemise. Vastused, mis lugu lõpuks annab, mulle sobisid. Päris häirivaks läheb film. Topher sobis rolli ilusti, esitas usutavalt peategelase paanikat, hullust ja poisilikku ekstsentrilisust. Aga eriti creepy oli see kuradi Callan Mulvey. Üleüldse mul tekkis "Deliiriumit" vaadates ruttu ebamugav tunne, et tahaks midagi rõõmsamat ja kergemat vaadata, pani nihelema küll. Korralik film. Psühhodraama, müsteerium ja õudukas ühes kammerlikus paketis.