Raamatuklubi

[JazZ-]

Raamatuklubi
Book Club (2018)

Diane (Diane Keaton) on pärast 40-aastast abielu hiljuti leseks jäänud. Vivian (Jane Fonda) naudib kohustustevabu suhteid. Sharon (Candice Bergen) ei ole ikka veel oma aastakümnete tagusest abielulahutusest toibunud. Caroli (Mary Steenburgen) abielu on 35 aasta järel kriisi sattunud.

Nelja sõbranna elud paisatakse pea peale ja võtavad hirmnaljakad pöörded, kui nende raamatuklubi hakkab käsitlema kurikuulsat "Viiskümmend halli varjundit." Leitakse uusi armastusi ja puhutakse lõkkele vanu leeke – naised innustavad üksteist, et nende järgmine elupeatükk tuleks parem kui kõik varasemad.

Loe täielikku tutvustust siit

[Ralf]

Sellist tüüpi filme on mugav naeruvääristada. Kaasa ei aita, et prouade nelik käesolevast filmis tõukub sellisest lamedast teosest nagu "Viiskümmend halli varjundit", mis mulle tundus üleüldse arutu ja banaalne valik stsenaarses mõttes. Stsenaristid oleks filmi jaoks võinud mõne erootilise romaani välja mõelda, sest ma ei tahtnud kuidagi uskuda, et need naised oma vanuse, küpsuse ja elukogemuse juures võiksid E. L. Jamesi bestsellerist mitte lihtsalt vaimustuda, vaid ka inspiratsiooni saada. Õnneks ei ole see raamat - ega raamatuklubigi - filmis nii tähtsal kohal kui treilerist tunduda võib. See toimib pelgalt esialgse motivaatorina. Kuna tegelastele aga konkreetselt selline motivaator anti, jääb mulje, et film tahab pilgata frigiidseid ja konservatiivseid vanaprouasid, eriti kuna "Raamatuklubi" peategelased on veits udupead. Tegelikult on ju eesmärk eakaid naisi võimestada; anda märku, et kõrge vanus ei pea tähendama intiimelu täielikku kokku kuivamist. Ühesõnaga filmi suhtumine on võluvalt positiivne ja eluterve, mistõttu ei suuda ma "Raamatuklubi" väga palju sõimata ka. Ma väga ei armasta selliseid Nancy Meyersi stiilis "valgete jõukate inimeste suhtefilme", kus palju veini kulistatakse ja sädelevas hommikumantlis ringi siblitakse, aga "Raamatuklubil" on mingi sarm ja energia, mis mind köitis, ja loomulikult Diane Keatonit jt vaatan alati hea meelega. Totter, aga omamoodi meelitav film. Meenutas komöödiasarja "Kullakesed". Aga mis puudutab veini... Ma pole varem üheski filmis näinud nii meeletut veinijoomist. Tõeline ime, et need neli naist juba ammu pankreatiiti surnud pole.

P.S. Ajas naerma, et Candice Bergeni tegelane kasutas eraldi Bluetooth klaviatuuriga tahvelarvutit ja pani selle ühes stseenis kinni nagu laptopi.

[Ralf]

Unustasin mainida, et soundtrack on sel filmil küll üle prahi. Kõik mu lemmikud esindatud, alustates Bob Dylanist ja lõpetades Meat Loafiga.