Ma pole üldiselt selline raharaiskaja tüüp, aga kui Jean Rollini seitsmekümnendate soppa ühel õhtul kinolinal näidatakse, olen ikka nagu
shut up and take my money! Pärast koju jõudes ei suutnudki täpselt näppu peale panna, et miks kuradi pärast ma sinna kinosaali ronisin, kui teadsin hästi, et Rollin pole elu sees ühtki head filmi teinud ja selline erootiline wannabe-kunstiline rämps mulle sugugi rõõmu ei paku. Seda enam, et Rollinil erootikast üsna väärastunud arusaam on... koonustissidega naine imeliku muusika saatel tantsimas, wtf?
Õnneks mida aeg edasi, seda meelelahutuslikumaks Rollini esimene värvifilm muutus. Film on jabur ja halb algusest peale, aga mingil hetkel käib klõps ära ja sealt edasi on see jaburus juba vähehaaval naljakaks muutumas. Lõpuks viskab Rollin ka ise absurdse süžee üle nalja. Seega saanuks ka hullem olla, näiteks härra Jesús Franco, kes Rolliniga sarnases ajas ja nišis tegutses, filmograafias on nii mõnigi "erootiline õudusfilm" (mõlemat vaid tinglikult ― pole ta filmid tegelikult ei erutavad ega õudsed), mis algusest lõpuni täiesti kuiv vaatamine on, ei paku nalja, kvaliteedist rääkimata.
Ja piletil ei saanud isegi mitte õpilase soodukat, vaid pidin täishinna plekkima!
1/5TÄISPIKK ARVUSTUS
TIL, et Jean Rollin mees oli.
